Ülikooli ajal inseneriametit õppides oli meil ühiselamu toakaaslastega kombeks väänata sõnu neile tähti lisades või asendades. Kohv oli meil kohmi, suusatama oli suuskama, magama asemel ütlesime magastama, karu asemel karund, kingitus oli kängitus ja nii edasi. Tudengislängiks ma seda ei nimetaks, sest ühiselamutoa piirest see ei väljunud. Sõnade väänamine pakkus meile lihtsalt lõbu.

Nüüd pakub mulle samasugust lõbu vahel niisama ÕS-i ja etümoloogiasõnaraamatut sirvida ning tundmatuid ja naljakaid sõnu otsida, nende algupära uurida. Kui loen ÕS-ist hilbendama ’lipendama’, hilberdama ’ringi jooksma’, hilbutama ’tilberdama’, ’lehvitama’ –  tegelikult on neil kolmel sõnal tähendusi veel oi kui palju ja osa neist kattuvad –, või jupak ja jublakas ’lühike tükk või ese’, jumikas ’jäme, tüse olend’, jumitu ’hiiglasuur’, jump ’jäme jupp’, jomp ’kühm, tombuke’, jõma ’jõmin’, jõnk ’hoolimatu, järsk’, jõrm ’segane, uimane’, jõrrama ’jorisema’, jõss ’väike ja tüse poiss või mees’, jõõr ’kiim’, jäde ’rudiment’, jäserik ’jändrik’, jäsima ’näsima’, jürama ’järama’, siis tundub, et me ei ole olnud ainsad, kes sõnadega on mänginud. J-tähega algavate sõnade väljamõtlemine tundus meie esivanemaid eriti veetlevat. Kõik vajalik saakski nagu öeldud selle tähe abil. Silme ette tuleb vägisi pilt, kuidas jumikad jõrmid jõssid jäsivad ja jüravad jõõraselt üdikonti ning pärast jõrisevad mõnust ja jõngutavad jommisena oma jumpjaid jalgu.

Kui midagi nendest sõnadest võiks sobida tänapäeva asisemasse kõnepruuki, siis vast jäde.¹ Kuuldes aga sõna rudiment², meenub kõigepealt pimesool ehk kirjakeeles ussripik. Üldiselt nimetatakse rudimentideks kõiki arengus seisma jäänud elundeid, piltlikult väljendades ka mis tahes jäänukeid või jäänuseid. Omakeelne jäde ongi tuletatud sõnast jääma³.  Ehk see, mis on järele jäänud. Lihtne ja suupärane tõesti. Aga võimalusi ka teistmoodi väljendumiseks on õnneks palju. 

Siiralt naudin oma praeguses toimetajatöös sobivamate sünonüümide otsimist, vajadusel muidugi. Kui omal ajal ühiselamus sõnu väänasime, poleks ma küll osanud arvata, et kunagi õpingi uut ametit – keeletoimetajaks.

Autor Riina Kasser