„Ema, sa oled liiga hea,“ ütleb mu lasteaias käiv poeg mulle vahel. Ei, ta ei arva, et ma peaks halvem olema. 

„Kõik vajalikud asjad olid kotiga seljas, kuid filmimiseks polnud mahti. Liiga tähtis oli keskenduda edasi liikumisele ja elu oli olulisem.“ Kokku saaks nagu aru, mida on mõeldud, aga täpsem oleks öelda Sellest (filmimisest) tähtsam oli ..

liiga-sõnakest on haagitud ka eituslausesse: „Me pingutame selle nimel, et kõik võlausaldajad saavad oma raha kätte .. See konkreetne summa ei ole liiga palju vähenenud, aga ma tean seda, et iga kuu seda summat vähendatakse.“ 

Ajakirjanik nendib, et ministrikohalt tagasiastumine „ei pruugi olla liiga tark käik“. Nendes kahes näites on sõna liiga kasutatud tähenduses ‘eriti, kuigi’.

Tundub, et sõnade väga, nii, eriti kõrvale on end täie enesestmõistetavusega sättinud sõna liiga (III vältes). Kui Raimond Valgre lõi laulu „Ma olen liig halb“ ja isegi kui Karavan 1990. aastatel selle laulu taassalvestas, märkis liiga ja selle lühendvorm liig midagi, mida on ülearu, soovitavast rohkem, ülemäära. Nii sedastab ka praegu kehtiv ÕS ja mõttekäiku toetavad sealsed näitelaused: Liiga suur koorem. Sõidab liiga aeglaselt. Samas tähenduses kasutatakse seda sõna praegugi, ka veebimeedias, nt pealkirjad Kui palju valuvaigistit on liiga palju? ja Mis juhtub, kui tarbida valke liiga palju?

Raadiost võis sel talvel kuulda mõttekäiku „kui sa [õigekirjavigu] liiga palju näed, siis hakkab tunduma, et nii võibki“. Ütleja annab sõnaga liiga edasi oma hinnangut, et neid vigu on ülearu palju nähtud. Sama loogika on lauses „158 gümnaasiumi on Eesti jaoks liiga palju“ – ütleja arvates peaks neid vähem olema. 

Kui aga pöörduda tagasi esimeste näidete juurde, siis mõjuvad need kirjakeeles kinnistunud tähenduse kõrval veidra ja võõrana. Saab ehk küll aru, mida on mõeldud, ent seos sõna liiga põhitähendusega tekitab kummastust. 

Sellised väljendid nagu liiga hea ja ei ole liiga tark nii teha võivad kõnekeelsena meid ümbritsedes panna arvama, et ka nõudlikus tekstis, kirjakeeles võib neid kasutada. Tagajärjeks on segadus ja arusaamatus, mis kuidagi lugeja-kuulaja huvides ei ole. 

Mida siis teha selliste lausetega, nagu on pealkirjas? Jätkem liiga tähistama seda, mis on ülearune, soovimatu, ja toogem tagasi sõnad väga, nii, eriti, ka üli-: need pannkoogid on väga head ~ nii head ~ eriti head ~ ülihead.

Kirjutanud Egle Heinsar