4. mail 2024 Tallinna ülikoolis toimunud kevadseminari ühendav teema oli inglise keele mõju eesti keelele. Oma mõtteid selles vallas jagasid kuulajatega tõlkeõpetuse õppejõud, keeletoimetaja ja tõlk.

Tartu Ülikooli pikaaegne tõlkeõpetuse lektor ja kogemustega tõlkija Ilmar Anvelt heitis oma ettekandes „Inglise keele mõjust – ajaloost, grammatikast ja muust“ esmalt põgusa pilgu inglise keele rollile maailmas. Inglise keelest on viimase poole sajandi jooksul kujunenud meie aja lingua franca. Nimelt räägib teise keelena inglise keelt maailmas rohkem inimesi, kui on selle emakeelseid kõnelejaid. Huvitaval kombel pole pärast Brexitit inglise keele roll Euroopa Liidus vähenenud.

Eestis uuris ühena esimestest inglise keele mõju eesti keelele Tartu Ülikooli õppejõud Aino Jõgi, kes 1971. aastal kaitses kandidaadiväitekirja teemal „Inglise päritolu sõnad eesti keeles“. Jõgi uurimusest on avaldatud uustrükk 2014. aastal.

Tõlkeõpetuse õppejõuna tõi Anvelt näiteid, kuidas ei tunta inglise keele idioome ja need tõlgitakse eesti keelde otsetõlkena (full-dressed men – *mehed täies riides), nii et tihti pole ilma inglise keelt tundmata võimalik neist tõlgetest aru saada. Sageli teatakse inglise sõnal ainult selle põhitähendust, mille tulemusena leiame mõnest ankeedist järgmised read: nimi, vanus, *okupatsioon.

Mitmel põhjusel on rahvusvahelistel sõnadel eri keeltes sageli erinevad tähendused ning kui neid põhjalikult ei tunta, võib nende kasutamisel kergesti vigu teha, nt dekaad (ingl decade ’aastakümme’, eesti keeles ’kümmepäevak’). Siin on kahtluse korral abiks võtta 2015. aastal ilmunud „Inglise-eesti eksitussõnastik“ (autorid Age Allas, Ilmar Anvelt, Enn Veldi), mille lõpus mõlema keele suunaline sõnaloend.

Viimane nõuanne Ilmar Anvelti ettekandes käis masintõlke kohta, mis on viimasel ajal paranenud nõnda palju, et seda tasub kasutada küll.

Eesti Rahva Muuseumi toimetaja Karin Kastehein oli pannud oma ettekande pealkirjaks „Eepiline grillkana ja teisi seiku inglise ja eesti keele semantilise ruumi erinevustest“. Karin alustas tähelepanekutest inglise keele mõju kohta kooliõpilaste eesti keeles, nt kasutavad 10-aastased oma jutus üksikuid ingliskeelseid sõnu (Kus mu diary on?). Palju rohkem kui tsitaatsõnade kasutus lõhub aga keelt võõrmõjuline lausestus. Kuulda võis, kuidas inglise sõnade otsetõlge vaesestab keelt, nt sõna author ei pea olema alati tõlkes autor, vaid seda võib edasi anda sõnadega ’ajakirjanik, kirjanik, blogija’. Ettekandja peatus ka eksitussõnadel, nagu actual – mitte alati ’aktuaalne’, vaid ka ’tegelik’; control – mitte alati ’kontrollima’, vaid ka ’juhtima, mõjutama’, regulations – mitte ’regulatsioonid’, vaid ’seadused, määrused, õigusaktid’.

Tõlgi, õppejõu ja koolitaja Ülle Leisi ettekanne „Kama kellaviieteest ehk mõtisklusi eesti ja inglise keele suhtest“ oli arutelu selle üle, kas inglise keele mõju on praegu eesti keele suurim pähkel ja mida selle mõjuga pihta hakata. Esineja enda kirjapandud lühikokkuvõtet saab lugeda Facebookist.

Leis küsib: „Kas võiks öelda, et kui vaid seda inglise keelt ees ei oleks, siis oleks kõik hästi?“, ja vastab ise: „Mulle tundub, et ei, sest on palju keelepatte, milles ei saa süüdistada inglise keelt, ning inglise keele mõju pole sugugi mitte kõige suurem eesti keele probleem,“ tuues seejärel mitme negatiivses võtmes näite (Tallinna Kunstigümnaasiumi konverentsikutse, vallavalitsuse teavituskiri, Tallinki kampaanialause) kõrvale ka ühe positiivse (Tele2).

Teiseks tuleb lahus hoida suuline keel (sh ka kirjalik argine dialoog ehk tšätikeel) ja normeeritud kirjakeel. „Suulises kõnes ei kehti kirjakeele normingud ning kui mõni inimene kõneleb nii, nagu kirjutatakse, siis kipub teda olema raske ja igav kuulata. Niisiis ei saa ahastada, et eesti keel on hukas, kui üritatakse kirjakeele reeglite järgi tšätikeelele diagnoosi panna.“

Kolmandaks ei tohi me lasta kaotsi minna keelemängul või mängul keelega. Sotsiaalmeedias puhkes veebruaris 2024 keevaline arutelu kontserdi pealkirja „Koju igatsus“ peale. Hurjutajate leer heitis ette vigast keelekasutust ega leebunud ka selgituste järel, et tegemist on ühe Ernst Enno luuletuse pealkirjaga, mis pandud juba ammu-ammu, täpsem olnuks ikkagi „Kojuigatsus.“

Leisi sõnul on keeleprügi paljudele meist nähtamatu. Kui prügiveofirma ei pea kellelegi põhjendama, miks teda vaja on, siis keeletoimetaja ehk keeleprügivedaja kulutab sageli palju aega sellele, et näidata kliendile keeleprügi ja õigustada kliendi silmis enda olemasolu.

Neljandaks tuli Ülle Leis välja mõttega: „Kas saaksime keelejutte rääkida ja keeleasju ajada tädi Maali keeles, keeletermineid ja (ütte)teadmise needust vältides? Mida, millal ja kuidas võiks teha ja mis puutuvad siia keeletoimetajad? Kas teeksime Keeleküla?“

Ja vastab ise: „Keeletoimetajad puutuvad siia vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on keeletoimetajate käes tohutu varamu tulvil täis keelearusaamatusi ja enne-pärast näiteid. Kui see kraam sorteerida, süstematiseerida ja läikima lüüa, saaksime oivalise õppematerjali, millega keelehaigusi ravimise asemel ennetada. Teiseks on just keeletoimetajad need, kes praegu teevad seda, millest kutsutud ja seatud (Eesti Keele Instituut) on distantseerunud, st hoolitsevad eesti keele eest.“

Mõtisklus lõppes positiivse programmiga – keelejutud tuleks panna hoopis uutmoodi kõlama.