7. novembril 2023 peeti Tallinna Ülikoolis liidu 22. seminari. Seminari alguses õnnitlesime kuut uut kutselist keeletoimetajat: Anna Edela, Egle Heinsar, Kaja Randam, Anu Seppel, Svea Tarkin ja Anni Viirmets.

Seminari teemaks oli sel korral „Kus on meediateksti toimetaja piir?“. Esimesena jagasid oma kogemusi Justiitsministeeriumi väljaantava ajakirja Õiguskeel peatoimetaja Margit Juhkam ning tegevtoimetaja Helin Kask.

Ajakirja toimetuses on 6 liiget: 3 juristi (sh peatoimetaja) ja 3 keeletoimetajat (sh tegevtoimetaja). Juristid teevad peamiselt sisulisi märkusi, näiteks soovitavad lisada viiteid kohtulahenditele ja menetluses olevatele eelnõudele, tuua näiteid ja põhjendusi, täiendada sissejuhatust ja kokkuvõtet jms. Keeletoimetajad teevad artiklile põhjaliku keeletoimetuse, autoritega suhtleb tegevtoimetaja. Samuti hoolitseb tegevtoimetaja küljenduse, vormistuse ja muu säärase eest.

Seejärel esines Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand. Ta võrdles Sirpi selliste väljaannetega nagu The New York Review of Books ning London Review of Books. Eelarvet, töökorraldust ja lugejate arvu võrreldes selgus, et Sirbi töötajad teevad kuni kaheksa korda rohkem tööd ja Sirbi lood on Eesti ühiskonnas ligi 400 korda mõjukamad.

Sirbis kirjutab aasta jooksul ligi 500 autorit: on kuldseid ja vähem kuldseid, nii ühe korra kirjutajaid kui ka püsiautoreid. Üks toimetaja töötab 40–50 autoriga ning pool toimetaja tööajast kulubki inimsuhete haldamisele.

Sirbi keeletoimetaja Aili Künstler rääkis kadunud keeletundest. Sageli panevad toimetamisel pead murdma nimed ja pealkirjad, mille kirjapanekuks on kasutatud kursiivi, läbivaid suurtähti jms. Alati ei olegi selge, millist malli rakendada. Künstleri sõnul pole keeletoimetamise puhul sageli enam küsimus, kus on piir, vaid vahel on sein lausa püsti ees. Ta tõi näiteks Tartu autovabaduse puiestee: kui see on autodest vaba, peaks see olema autovaba, samuti pole see tegelikult puiestee. Ettevõtetel soovitabki ta oma nimedele enam tähelepanu pöörata.

Edasi sai sõna Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov. Tema sõnul on lõunapaus see aeg, kui peatoimetaja saab tegeleda brändinguga, pääseb ligi vajalikele inimestele ja teabele, keda/mida reporter kätte ei saa. Enda sõnul on tema kui peatoimetaja toimetuse kõige halvem toimetaja, kõige halvem keeletoimetaja, kõige halvem fotograaf, kõige halvem kujundaja jne. Seega peatoimetajalt võib alati nõu küsida, kuid vastutus jääb küsijale. Ta tsiteeris Õhtulehe endist peatoimetajat Väino Koorbergi, kes on öelnud, et peatoimetaja on nagu tsirkuse direktor – ta saab triki tellida, kuid ei oska seda ise teha. Šmutov täiendas seda mõtet nii: kui trikitegija kukub, siis peavad olema turvavõrgud, mis ta kinni püüavad, st kui ajakirjanik satub töö tõttu probleemidesse, siis väljaanne peab aitama ta nendest välja. Kui turvavõrke pole, siis on see tsirkuse direktori ehk peatoimetaja viga.

Šmutovi sõnul on Õhtulehes viimastel aastatel panustatud palju keeletoimetajaeelsesse kihti. Kui varem ilmus aastas u 6000 lugu, siis nüüd u 2000, kuid kedagi koondatud ei ole. On võetud eesmärk, et lugu, mis läheb veebi, oleks korralikult toimetatud. Enamik lugusid on veebis tasulised ja kui inimene maksab loo eest raha, siis peab see olema kvaliteetne.

Õhtulehe veebitoimetaja Evelin Kivimaa rääkis aktiivsest verbist pealkirjas – see köidab tähelepanu. Ta tõi palju huvitavaid näiteid ning selgitas, et paberväljaande puhul on pealkirjad mõnikord veidi konservatiivsemad. Veebis on aga rohkem katsetamisruumi ning saab vaadata, mis paremini toimib. Toimetamise kohta nentis ta, et reegleid peab teadma, aga on äge, kui neid saab eirata – Õhtuleht on just see koht, kus seda teha saab. Ta lõpetas ettekande sõnadega: tuleb teha nii, et endal oleks tore!

Seminari lõpetas Hille Saluääre juhitud vestlusring, mille kokkuvõtet saab lugeda uuel aastal ilmuvast aastaraamatust.

Galerii