Algustähepeavalu: Nõukogude aeg ja Rootsi kardinad

Kui mina ..õukogude ajal keskkoolis käisin, õppisime ortograafiat Mati Hindi kirjutatud õpiku järgi (teine, ümbertöötatud trükk, 1987). See algas ajastukohaselt Lenini tsitaadiga: „Keel on inimeste tähtsaim suhtlemisvahend.“

Toona kehtis (peaaegu) selge reegel: Nõukogude suure tähega, kui rõhutatakse riiki: Nõukogude valitsus, saadik, delegatsioon, seadused, poliitika, rubla ja muidugi Nõukogude-vastane provokatsioon. Väiketähega nõukogude tuli kirjutada aga siis, kui rõhutati rahvale või riigile iseloomulikku, näiteks: nõukogude elulaad, patriotism, kunst, kirjandus, kord, kaubandus jne.

Kohe järgmises õpikulõigus oli teine reegel: kohanime omastava käände kujulised täiendid kirjutatakse väikese algustähega: rootsi kardinad, saku õlu, itaalia keel ja kölni vesi.

1998. aastal, pärast (vähemalt) 40 aastat kestnud vaidlusi keeleinimeste vahel andis Emakeele Seltsi keeletoimkond – eesti keele ortograafia asjus kõrgeim otsustuskogu – soovituse kirjutada kohanimelise täiendiga kaubanimetustes (aga ka toodete, viiside, meetodite jpm puhul) kohanimi suure algustähega: Rootsi kardinad, Tallinna kilud, Soome kelk jpm. Erandiks olid keeled ja rahvused, mille kohanimeline täiend (eesti keel ja saksa rahvus) jäi väikese esitähega.

Seda Rootsi kardinate suurtähte on nüüd Eesti koolides õpetatud juba veerand sajandit. Ja tundub, et seda on lihtne nii õppida kui ka mõista.

Eesti keelekorralduses on ikka kehtinud põhimõte: ükski uus reegel ei tee kehtetuks eelmist. Seega, mis koolis õpitud, see õige! Nii et oma õigus – kohanimeliste täiendite suure ja väikese esitähe üle otsustada – on kõigil eesti keeles kirjutajatel.

Aga Vargamäe rahvas ei jäta ju kunagi küsimata: kus ja kelle päralt on siis tõde?

Tõde on see, et n-ö keelepõllul valitseb kohanimeliste täiendite puhul suur tähekirevus ja nõutus. Kasutus sõltub seejuures ka kirjutajate sünniaastast. Keeletoimetaja peab aga oma autoritele andma tõhusat nõu, nii et vähemalt ühe teose piires oleks esitähesüsteem järjepidev ja põhjendatud.

Mina toimetan sageli lähiajaloost kõnelevaid teoseid ning nii ei pääse ma Nõukogude ja nõukogude algustähe murest. Mida siis teha?

Üks – ja tõepoolest tõhus – võimalus N/nõukogude üle otsustada on oma veendumuste põhjal, nagu kirjutas Peeter Päll EKI keelekoolis 2017. aastal. Ka EKI teatmikus antakse usupõhist nõu: „Küsimust, kas kirjutada nõukogude võim või Nõukogude võim, võib lahendada sõltuvalt oma veendumusest: kes on veendunud, et võimul olid (töörahva saadikute) nõukogud, kirjutagu nõukogude võim, kes seda ei usu, neil on loogiline kirjutada Nõukogude võim.“

Kui usuteemad aga kõrvale jätta, siis Rootsi kardinate, Hiina köögi, araabia ja Rooma numbrite kohta – miks see kõik nii keeruline on, kas ei saaks kuidagi lihtsamalt, miks ka „vabaks andmine“ ei ole lahendus? – saavad keelehuvilised lugeda põhjalikku arutlust EKI teatmikust.

Kohanimelise täiendi algustähest on „Keeletoimetaja soovitab“ rubriigis kirjutanud ja hüva nõu andnud ka Ann Siiman.

Kirjutanud Hille Saluäär