Mõni aeg tagasi puhkes ühes foorumis tuline vaidlus väljendi vihma käest räästa alla tähenduse üle. Vaieldi selle üle, kas tegemist on halvast olukorrast paremasse sattumisega või hoopiski halvast veel halvemasse sattumisega. Keeleteadlastelt ei soovitatud küsida, need pidavat ainult hämama.

Siiski proovin natuke selgitada. Selleks, et aru saada, mida see väljend tähendab, teeme selgeks, mis on räästas. Ehitusterminina märgib see kaldkatuse madalamat osa või lameda katuse serva. Ka üldkeele kasutus näitab, et räästas on nii majaseinast üleulatuva katuse all olev ruum (räästa all on pääsukeste pesad, räästa varjus ripuvad sirbid ja rehad) kui ka katuse alumine serv (räästad tilguvad, räästas ripuvad jääpurikad). See jutt kehtib mõistagi kaldkatuse räästa, mitte aga ülespoole kaarduva räästa kohta. 

Kui võrrelda lauseid me jooksime vihma käest räästa alla varju ja sattusime vihma käest räästa alla, siis ei teki kahtlustki, et esimeses lauses on mõeldud katusealust ruumi ja teises katuse serva ning et neil lausetel on täiesti erinev tähendus. Selle tähenduse määravad lähisõnad ehk leksikaalne ümbrus – see, milliste tegusõnade, määrsõnade, rõhusõnadega väljend seostatakse ja millistega lause vormistatakse. Näiteks tegusõnadest sobivad räästaaluse ruumi korral sellised verbid, mis märgivad sihipärast tegevust ja ka kiiret liikumist (saama, jooksma, pagema: jõudsime vaevu vihma käest räästa alla pageda), aga räästaserva korral sellised tegusõnad, mis märgivad juhuslikku, ettekavatsematut tegevust (sattuma, viima, minema: ümberkorralduste tõttu võivad töötajad vihma käest räästa alla sattuda, asjad lähevad pigem aina hullemaks ja oleme vihma käest otse räästa alla minemas, selline tegevus viib vihma käest räästa alla).

Võtame kokku. Keelendil vihma käest räästa alla on kaks tähendust: 

1. 1. ’vihma eest varjualusesse’. See on otsene tähendus, mis tuleneb koostisosade sõnade tähenduste summast, sealjuures on räästa all silmas peetud räästaalust ruumi;
   2. ’täbarast olukorrast veel täbaramasse sattuma’. See on ülekantud, kujundlik tähendus, mis on tekkinud kogu keelendi ümbermõtestamise teel ning sealjuures on räästa all silmas peetud selle serva. 

Kujundlikus tähenduses on vihma käest räästa alla hästi tuntud üle Eesti, teada on ka vanasõna vihma käest ära mine räästa alla. 

Selle ütluse vormiline kasutus kõnes on variantiderohke ehk teisisõnu – paindlik, suhteliselt vaba, tingimuseks üksnes kujundi äratuntavuse nõue: läks vihma saju käest räästa vee alla, läks vihma käest vette, läks katuse alt räästa alla, läks ulu alt räästa alla. Lõuna-Eestis nimetakse räästast kaar (om kaari), kaarass (om kaarda), kaare (om kaarde), katuselokk: vihma käest kaarte alla, vihma käest kaarde veere alla.

Idee vähem halvast halvemaks või heast halvaks on eesti keeles üsna hästi aktualiseerunud. Vanemas keeles, eriti eesti murretes on hulganisti sedalaadi kujundlikke ütlusi: ahju pealt parsile (parsid – rehetoa taladel asetsevad latid), sulge päält õlge pääle, koera käest hundi kätte, läheb hundi eest pakku, leiab karu eest.

Lõpetuseks midagi hingele. Näide sellest, kui kaunid metafoorid võivad sündida siis, kui keelt loovalt rakendada. Betti Alveri poeemis „Leib“ on värsirida, milles on sirbi räästasse panek ümber mõtestatud eluõhtusse jõudmiseks.

Teised vaagigu Su vilju,
Sa ent sirbi tasahilju
pistad räästa pilusse.

lähed kõrge ukse kaudu
ära mätaste vilusse.

Kirjutanud Asta Õim