Pealkirjade vormistamisest ning sellest, millele üldse pealkirja panna, on kirjutatud palju ja mitmest vaatenurgast. Üks tagaplaanile jäänud pealkirjareegleid puudutab aga kaksikpealkirju ehk selliseid tiitleid, mis koosnevad kahest või enamast rinnastatud pealkirjast, mida ühendab sidesõna ehk. Kuigi taolist varianti ei kohta just ülearu sageli, on olemasolevad näited vormistatud kaunis erinevalt – eriti trükimeedias ja raamatupoodides.

Eesti Keele Instituudi teatmiku pealkirjakäsitluses on viidatud Argo Mundi 2018. a keelenõuandele, mis soovitab kaksikpealkirjade vormistamisel kasutada ühte jutumärgipaari ja pärast sidesõna ehk uuesti suurtähte (raamat „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“). Seejuures tuleb olla tähelepanelik juhtudel, mil pealkiri sisaldab sõna ehk:

• võrdlussõnana (artikkel „Ajast ja arust ehk tempusest ja teadvusest eesti komplementlauses“),
• tähenduses võib-olla (arvamuslugu „AI võib panna muusikuid otsima ja ehk ka leidma uusi kastist-välja viise, kuidas luua“) või 
• põhjusel, et teose üheosaline pealkiri on mingil põhjusel teisenenud (näidend „Valged põdrad“ ehk „Siirderiitujad“).

Kaksikpealkirjade vormistamisel on meeldivalt järjepidev olnud Vanemuise teater: alustasime ju rahvusteatri ülesehitamist Lydia Koidula näidenditega „Maret ja Miina ehk Kosjakased“ ja „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ ning oleme jõudnud muusikalini „Kinky Boots ehk Kirglikud kontsad“ ja balletini „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“. 

Et koolon ja mõttekriips eesti pealkirjades võivad mõjuda võõrapäraselt, on ehk see pisut unustusse vajunud pealkirjamall just sobiv võimalus, kuidas väheste vahenditega palju öelda. 

Lisalugemist

Airika Harrik, Lugejad hindavad verbita ja küsimärgiga pealkirju kõrgelt

Helika Mäekivi, Pealkiri! Pealkiri? Pealkiri…

Argo Mund, Ettevaatust! Pealkiri!

Kirjutanud Anett Pillmann