Viimasel ajal on mulle tekste ja nende tõlkeid lugedes silma jäänud sõna too sage kasutus. Olen seda eelkõige täheldanud just kirjalikes tekstides, kuid minu arvates võiks seda tarvitada rohkemgi – nii suulises kui ka kirjalikus keeles.

Too on levinum lõunaeestlaste sõnavaras, asendades seal tihti asesõna see. Nii kasutan minagi tartlasena seda üsna sageli. Kirjakeeles aitab too vältida sõnakordusi ja tuua selgust, viidates üldiselt kaugematele objektidele või möödunud ajale. Näiteks saab asesõnaga too kergemini eristada isikuid, kellest räägitakse. Lauses „Tüdruk abistas oma väikevenda, sest ta nägi, et too oli ülesandega hätta jäänud“ viidatakse esimesena nimetatud tüdrukule asesõnaga ta ja teisena mainitud väikevennale sõnaga too, sest viimane asetseb lauses kaugemal. 

Minu arust võiks asesõna too julgemalt kasutada ka suulises keeles isikutele või objektidele viitamisel, et vältida sõnakordust ja säilitada kõne selgus.

Kirjutanud Iris Vilba