Kägu 1: No kust tuleb selline sõna, mida on otsustatud laialdaselt kasutama hakata?! Inimesed, sellist sõna nagu „ikkagist“ ei ole olemas, saage aru ometi, ja sina, Lauri Läänemets, ka!

Kägu 2: Tead, on olemas kirjakeel ja on olemas kõnekeel ja lisaks murrakud ja piirkondlikud mõjutused.

Kägu 3: Praegast kuulsid kuskil siukest sõna?

Kägu 4: Jah, ma saan aru, et inimesed kodus, sõpradega vms võivad nii rääkida, kui leiavad, et see on tore. Aga riigikogus, koolitustel, esindusisikutena – big no-no-no.

Kägu 5: Mina jällegist ütleksin, et muidugist võib öelda ka ikkagist.

Kägu 6: Issand jumal! Sa paned teema pealkirjaks selle sõna ja siis ütled, et ei ole olemas? See, et seda nt õigekeelsussõnaraamatus ei ole, ei tee sõna olematuks.

Kägu 7: Olgem siiski ausad, keegi, kes kasutab sõna „ikkagist“, ei ole küll eriti (pehmelt öeldes) haritud inimene.

Kuulsas Perekooli foorumis saab peale pere- ja beebiteemade reisisoovitusi, vihjeid, kust hankida head kokanuga või kus vahetada talverehve, soovijad saavad arutleda klatšiuudiste või rohepöörde üle. Mõistagi saab sealt ka keelenõu. Eeltoodu ongi väljavõte 2021. aastal toimunud vestlusest.

Rutiini hulka käib see, et teema algataja (tavaliselt anonüümne Kägu) saab kaasvestlejatelt (samuti Käod) mõne korra n-ö üle tahi. Eestis laialt tuntud mokalaat ei ole arvatavasti niisama ehe rahva hääl, vaid tõmbab ligi mitut sorti suunamudijaid, kes Kägudena ühes või teises rubriigis oma asja ajavad.

Aga mis selle ikkagist’iga siis ikkagi on? Kägudel on õigus: kõik sõnad, mis on olemas, on olemas, olgu nad sõnaraamatus või mitte. Aga sõnadel on oma stiilivarjundid, nad sobivad ühte või teise suhtlusolukorda ehk registrisse. Ikkagist, igägi, ikke, ikegi, ikkegi, ikkigi jne on murdesõnad. Korraldatud ja hooldatud ühine kirjakeel võrsub küll eesti murretest, kuid selle neutraalsesse registrisse on keelekorralduse pika ajaloo jooksul iga sõna kirevast vormivalikust sõelutud tavaliselt üks sõnakuju ja see kirjakeele sõnaraamatutesse kirja pandud. Asjalikku kirjakeelsesse teksti kuuluvad ikkagi ja muidugi, aga kui kirjutajal on soovi ja žanrisse sobib, võib ta sõnadega nagu ikkagist või muidugist markeerida kellegi murde- või haridustausta või muul põhjusel kirjakeelest irduvat kõnekeelt.

Suulises spontaanses kõnes on korrektsest kirjakeelest küll raskem kinni pidada, aga kui väga tahta, pole seegi päris võimatu. Neutraalset kirjakeelset kõnepruuki on tõsiseid teemasid käsitlevatelt ajakirjanikelt, riigijuhtidelt, ametnikelt ja teistelt ametlikus sfääris kõnelejailt asjalikus suhtlusolukorras siiski harjutud eeldama. Meelelahutuses seevastu on mahlakas isikupärane väljendusviis omal kohal ja igaüks räägib, nagu nokk on loodud, publiku hulgas kõrvu ja keelt teritamas muu hulgas tähelepanelikud Käod.

Kirjutanud Hille Saluäär