Üks suurimaid probleeme maailmas on endiselt nälg. 2023. aastal kannatas selle all hinnanguliselt 733 miljonit inimest – iga üheteistkümnes maailma elanik. Nälg on tõsiselt vaevanud ka Eesti rahvast. Veel 19. sajandil tabasid Eestit rängad näljahädad, mis tulenesid peamiselt ikaldustest.

Olukord hakkas paranema pärast teadusliku sordiaretuse algust, mille lähtepunktiks peetakse 1860. aastat, mil Gregor Mendel avaldas töö pealkirjaga „Versuche über Pflanzenhybriden“. Taimede ristamise, kiiritamise või kemikaalidega töötlemise teel loodi kaasaegsed kultuurtaimed, mis on nende n-ö metsikute eellastaimedega võrreldes haiguskindlamad ja ohutumad ning annavad paremat saaki. Loomulikult muudeti nende meetoditega taimede genoomi ehk DNAd ja geene.

Klassikalise sordiaretuse puhul me ei tea, milliseid geene on ristamisel üle kantud või kiiritamise ja kemikaalidega töötlemise abil muudetud. Geneetilised erinevused metsiku taime ja sellest aretatud kultuurtaime vahel on suured, puudutades kümneid ja isegi sadu geene (tavaliselt on taimedes 20 000 – 60 000 geeni). Seega on need geneetiliselt modifitseeritud taimed.

Geenitehnoloogia, sealhulgas moodsate geenikääride kasutuselevõtt, tõi taimede sordiaretusse suure muutuse, võimaldades geene liita, ära võtta ja muuta ning saada nii suhteliselt kiiresti täiesti uute omadustega taimi. Et ka need on geneetiliselt modifitseeritud, tavatsetakse neid nimetada GMO taimedeks. Taimede geenitehnoloogia puhul teame aga täpselt, millist geeni on muudetud või üle kantud. Rõhutan, et tavaliselt on muudetud vaid üks geen. Seega peaksime sordiaretust geenitehnoloogia abil kutsuma õige nimega täppisaretuseks ja sel viisil saadud taimi täppisaretatud taimedeks, mitte GMO taimedeks.

Kirjutanud akadeemik Mart Saarma