28. novembril 2024 pidas keeletoimetajate liit seminari Tartus Ahhaa keskuse lektooriumis. Kõigepealt õnnitlesime uusi kutselisi keeletoimetajaid, Kristel Ress andis eksami sooritanutele kätte kutsetunnistused. 

Seejärel võttis Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Sirje Mäearu vaatluse alla lisandi ühildumise. Lisand on nimisõnaline täiend, mis tähistab sedasama mis põhigi, kuid teise mõiste kaudu. Juttu tuli lisandi kasutamisest koos isiku-, asutuse-, koha-, üld- ning muudest nimedest ja pealkirjadest – kõigest, mis keelekasutajas sageli segadust tekitab. Juba 2010. aastal ajakirjas Õiguskeel ilmunud lisanditeemaline artikkel on siiani aktuaalne ja asjakohane, nii et seda tasub alati käepärast hoida, kui raskusi tekib.

Seekordne seminar oli juubelihõnguline: kohvipausi ajal söödi torti ja tähistati 95 aasta möödumist keeletoimetaja ameti sünnist.

Kultuurilehe Sirp kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm rääkis teemal „See on küsimus sellest“. Ta palus võtta oma esinemist kui meelelahutust või silmaringi avardavat mõttepausi ning jagas oma kogemusi kirjandustoimetaja töömailt. Toimetaja peab hoolitsema isegi selle eest, et kolleegide tuju on hea ja toimetuse meeskonnatöö sujuks sõbralikus õhkkonnas, sest lühikeste tähtaegade tõttu võib ette tulla üpris palju närvilisust. Artikli autor võib vajada igat laadi toetust, teksti ilmale aitamise protsess on küllaltki sarnane ämmaemanda tööga.

Ettekande slaidid ilmestasid lehetöö sisulist kirjusust. Fopaasid tuleb ette peaaegu kõigil, töökaaslased enamasti märkavad vigu, väga sageli lapsused leheveergudele ei jõua. Samas võib tähelepanelik lehelugeja pidada seda, kui ta leiab Sirbist vea, oma nädala tipphetkeks. Värvikas näitematerjal oli pärit raamatuarvustustest. Vildakad laused jäid eetilistel kaalutlustel anonüümseks, samas oli nende esiletoomine teiste vigadest õppimise mõttes tänuväärne. 

Tooreid võõrsõnu on viimasel ajal jäänud üha vähemaks. Mõningates konstruktsioonides aga hakkab silma sõnakordus „see on küsimus sellest“, mida tihti kasutavad humanitaarteaduse taustaga tudengid, kes on harjunud lugema tekste, kus esineb väljend „this is a question about …“. Sageli piisab paranduseks lauselõpu teisiti sõnastamisest. Vahel tuleb toimetajal pakkuda tekstikirjutajale võimalust poputada omastavat käänet, sellele autorid enamasti vastu ei puksi. Tihti häirib tekstis mitmel korral kasutatud seestütlev kääne, mille saab tihti edukalt asendada nimetavaga. Tuleb ette ka konstruktsiooni „marker millest“, mille puhul tasub lisada sõna „kohta“. Kui mingit sõna esineb lauses juba mitu korda, ei ole see kuigi hea stiil, nii et tasub proovida vähemate sõnakordustega läbi ajada. Enamasti saavad laused toimetamise käigus nii lühemaks kui ka selgemaks.

Liidu juhatuse esimees Helika Mäekivi käsitles teemat, millega iga keeletoimetaja on aeg-ajalt kimpus, tema ettekanne kandis pealkirja „See suur et … või see kõrge et …?“. Üldiselt on meie keeles sõnu, mille puhul valime vaistlikult ja keeleomaselt õige sõna, kas „suur“ või „kõrge“, neid sõnu vaheldades võivad need aga omandada täiesti teise tähenduse.

Rusikareegli – „Igasugused mahud ja hulgad on suured või väikesed ja muutudes järelikult suurenevad või vähenevad, kõik tasemed on aga kõrged või madalad ja muutudes järelikult tõusevad ja langevad“ – sõnastas Uno Mereste juba 1976. aastal ajalehes Edasi. Sama traditsiooni on kirjeldanud Airi Kapanen, Uno Liivaku, Maire Raadik, Nele-Otto Luts ja Helika ise.

Heike Olmre uuris oma 2019. aastal kaitstud bakalaureusetöös, millised sõnad millega kokku käivad. Töös ei olnud rõhk keele normeerimisel, vaid tegelikul kasutusel, ning eesmärk ei olnud leida vastust küsimusele, kuidas peaks olema, vaid mis on. Uurimistöös võrreldi korpusestatistikat ja järeldati, et osa vaadeldavaid sõnu on ebaproportsionaalses kasutuses. 

Põhjaliku vaatluse all olid Helika ettekandes keele(toimetamis)küsimused, nagu kõnealuste sõnade kasutus sünonüümidena, suuruse ja taseme eristamine, sõnakasutuse süsteemsus ja täpsus ning liht- ja liitsõna ühtsus. 

Põgusa kokkuvõttena saab esile tuua järgmist. Asjalikus tekstis tuleb jälgida eesti keele süsteemi (maht ja arv vs. tase ja määr); valida korduse vältimiseks rikkaliku sünonüümivara hulgast; kasutada süsteemseid sõnapaare („suur“ ja „väike“, „kõrge“ ja „madal“); eelistada täpsust (intress 25 eurot ja intressimäär 25%); mõelda äärealade olemasolule (vererõhk); hoida end kursis korpuseandmetega üldkeele kohta ning panna tähele inglise keele mõju (high > suur).