Mind on keelegurmaanina pikka aega häirinud algustähe vale kasutus juriidilistes tekstides, mis juba oma olemuselt peaksid olema keeleliselt eriti korrektsed. Olen advokaadina tegutsenud ligi 30 aastat ning näinud selle vea teket ja arengut oma kutsetöö jooksul.

Õigusaktides on kõik kõige paremas korras, sest küllap neid keeletoimetatakse. Ka kohtulahendid on ses osas veatud, ilmselt eelmainitud põhjusel. Aga kui jõuame lepinguteni, siis tõusevad vahel ihukarvad püsti. Seal on kõik müüjad muutunud Müüjateks, ostjad Ostjateks jne. Tõsi, ka kohtudokumentides näeb sama viga, aga see on esindajate (enamasti advokaatide), mitte kohtu eksisamm. See tähendab, et kohtunik peab lahendis parandama advokaatide õigekirjavigu ja seda on mul kolleegina väga kurb pealt vaadata.

Toon näite hagiavaldusest: Hageja oli lõpuks ikkagi sunnitud Kostja vastu kohtusse pöörduma. Kui võtta asja huumoriga, siis Kostja on teadupärast Konstantini hellitusnimi. Nii võib arvata, et hageti kedagi Konstantini ja kirjutati hagiavaldusse miskipärast tema familiaarne nimevorm. Kontekstist on muidugi aru saada, et mõeldud on kostjat.

Sellised vead taastoodavad endid. Kui noor kolleeg näeb, et temast vanem ja kogenum advokaat kirjutab kostja asemel Kostja, siis hakkab ta suure tõenäosusega seda õigeks keelekasutuseks pidama ja ise samamoodi kirjutama, mõtlemata laiemalt eesti keele õigekirjale. Ja aastate pärast on juba ta ise noortele kolleegidele autoriteediks ja annab neile samasuguse teatepulga edasi.

Kui kolleegidega sel teemal mõtteid vahetan, siis ühtegi mõistlikku põhjendust esitada ei osata. Leitakse, et nii on kogu aeg tehtud, ja ega keegi julge hakata kurssi muutma. Mõnel juhul püütakse väita, et see lihtsustab teksti lugemist, aga kui lähemalt vaadata, siis pole see sugugi nii. Tegelikult on põhjus hoopis inglise keele pealetungis, kus suurtähte sellisel viisil kasutatakse (ka tegelikult asjatult).

Paraku epideemia jätkub ega näita raugemise märke. Pigem vastupidi. Mida teha? Minu vastupropaganda jääb hüüdja hääleks kõrbes. Äkki tuleksid keelekorraldajad ja -toimetajad siin appi ja valgustaksid juristkonda – eelkõige notareid, aga ka advokaate –, et eesti keele reeglite järgi kirjutatakse tavaline nimisõna (mis ei ole nimi, ei alusta lauset, ei ole ametlik nimetus ega näita ülimuslikkust) väikse tähega. Seega tuleb seda teha ka lepingus. Juristid on üldiselt mõistlikud inimesed ja peaksid keelenormi ühtsusest aru saama.

Lisalugemist

Helika Mäekivi 2012, Kas Ostja, Müüja ja Leping või ostja, müüja ja leping?

Maire Raadik, 2014, Väikesed tarbetekstid, lk 106.

Riina Reinsalu 2016, Lepingukeel, lk 21.

Kirjutanud Urmas Kiik