Inimestena kaldume olema mugavad ja püüame oma eesmärkide poole liikuda ikka lühemaid radu pidi. Mõnikord aga, iseäranis kirjutades, kipume mugavusele ja kompaktsusele eelistama tarbetult keerulisi lausekonstruktsioone. 

Niisugused konstruktsioonid tulevad mängu näiteks siis, kui kirjutatakse millestki, mida on plaanis teha või mida juba tehti. Nii võime lugeda tekstidest, mis lähevad avaldamisele näitusel. Võib ka juhtuda, et eelarvekava läheb ümbertegemisele. Mõni eriti hästi õnnestunud lavastus läks kordamisele. Hiljutise seakatku ajal saime lugeda sigadest ja sealihast tehtud toodangust, mis läksid hävitamisele.

Niisuguseid lauseid lugedes tekib tunne, nagu sooviks kirjutaja hoida lugejaga viisakat, ent kindlat distantsi. Lugejas võivad keeruliselt sõnastatud laused tekitada hoopis trotsi, sest need ähmastavad sisu või juhivad tähelepanu sootuks kõrvale. 

Tasub mõelda, kas me sel moel ka räägime. Kas ütleme, et sõpradega koos istudes läks söömisele maitsev toit ja üheskoos läksid lahendamisele elu keerdküsimused? Kahtlen. Miks siis näha kirjutades nõnda palju vaeva ja kasutada keerulist sõnastust, kui sageli saab väljenduda palju lühemalt, ilma et sisu põrmugi kannataks? Kirjutagem näiteks: 

Tekstid avaldatakse näitusel.

Eelarvekava tuleb ümber teha.

Lavastust mängitakse uuesti.

Sead hukati, sealihatooted hävitati.

Kui aga kirjutades tuleb esmalt pähe ikka keerulisem konstruktsioon, tasub ette kujutada, et tekst on mõeldud mõnele kallile inimesele. Kirjutatu peaks olema nii kompaktne ja selge, et lähedanegi loeb seda rõõmuga ja ilma mõttetakistusteta.

Kirjutanud Mirjam Pihlamägi