Miks ekraaniaeg ei ole vaba aeg?

Pühendusega koolinoortele

Jõuluvaheajal sooviksid niisugust aega paljud õpilased – veeta päevad (ja ööd) piiramatult helesinise ekraani seltsis. Meie põhjamaise pimeda talve juures pole see mingi ime: kooli minnes on pime, koolist tulles on pime, ka pool koolipäeva on õues hämar. Andku vähemalt helendav ekraan valgust. Iseäranis tervitatav, kui sealt kingitaks vaimuvalgust.

Kui mõelda kõige eriilmelisematele kirjutistele, mida õpilased esitavad, võib neis märgata üht kokkupuutepunkti: vaba aeg on tekstis kirjutatud kokku. Sõna vaba on aga omadussõna ja enamasti kirjutatakse omadussõna järgnevast nimisõnast lahku. Sellesama põhimõtte järgi kirjutame pime aeg, püha aeg, lumine aeg, kallis aeg jne.

Lugu muutub, kui sõna aeg ees on teine nimisõna ja saame küsida, missugune aeg see on. Sõna ekraaniaeg kokkukirjutuse kõrvale sobivad veel talveaeg, uneaeg, mänguaeg, pööriaeg, jõuluaeg jne.

Kuidas siis jääb? Olgu jõuluajal rohkem töö- ja õppimisvaba aega, st seisku sõnad vaba ja aeg teineteisest vabalt eemal. Aeg, mis seob nii noori kui vanu tundideks ekraanide külge, on ka sõnana kokku köidetud – ekraaniaeg.

Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, võime tõdeda, et ekraaniaeg ei ole ei keeles ega päris elus vaba aeg, ammugi mitte tele- või filminäitlejale. 

Vaba aja õigekirjutuse kohta tasub lugeda häid juhiseid EKI keelenõuannete kogust: „Soe söök, kodune töö ja vaba aeg.

 

Lume- ja hingevalgust ekraanivabasse jõuluaega!

Kirjutanud Triin Toome