7. novembril 2025 algas keeletoimetajate liidu seminar tavapärasest pidulikumalt. Oma nõusoleku asuda liidu auliikmeks olid andnud Maiga Varik, Anu Saluäär-Kall ja Asta Õim, kellele anti kätte auliikmetunnistused. Liit on väga uhke, et meie hulka kuuluvad mitme põlvkonna keelekasutust suurel määral kujundanud keelegurud.

Seejärel anti kätte tunnistused kahele uuele kutselisele keeletoimetajale. Sel aastal läbisid kutseeksami Helen Kivi ja Marika Kullamaa.

Pärast juhatuse liikme Anna Edela esitatud ülevaadet tulevasest meistri ja selli programmist ning tegevliikme Ülle Sihveri esitatud teavet 2026. aasta suvepäevade kohta said liikmed osa meie auliikmete pikast kogemusest keelepõllu harimisel.

Anu Saluäär-Kall pidas ettekande 20. sajandi eesti keelest ja 21. sajandi uuskeelest. Kõigepealt viipas ta viieaastasele iseendale, kes õppis lugema Kitzbergi näidendite abil. See mõjutas kogu tema tulevast toimetajaelu, mille üks eesmärke oli kindlustada tekstide ilmekus. Teine Anu tulevase keelekasutuse kujundaja oli vanaisa oma päevaraamatutega, kust teismeline tüdruk omandas 1920ndate‒1930ndate aastate eesti kirjakeele. Seega koosneb Anu isiklik keelepagas umbes saja aasta eesti kirjakeelest.

Tartu Ülikoolis õppis Anu Saluäär-Kall eesti keelt ja kirjandust. Teda mõjutas suurel määral Ellen Uuspõllu tänapäeva eesti keele kursus, kus õpetati ka toimetamist ja korrektuuri. Lisaks sai Anu pärast ülikooli hakkama saksa, rootsi ja soome keelega, õppinud oli ta ka prantsuse, taani ja islandi keelt. Kohe pärast ülikooli asus ta tööle korrektorina Eesti Raamatu kirjastuses. Korrektuuri loeti toona kahekesi koos: üks luges teksti ette, teine jälgis vaikides paberil ja tegi korrektuurimärke. Seejärel töötas Anu veidi aega ENSV Teaduste Akadeemia kirjastusosakonnas ja 1976. aastal sai temast Loomingu Raamatukogu tõlgete toimetaja. Loomingu Raamatukogus oli Anu Saluäär-Kall 42 aastat, aastatel 2008–2013 ka selle peatoimetajana.

Oma ettekande teise poole pühendas Anu 21. sajandi keeleainesele, käsitledes nii kokku-lahkukirjutamist, v-kesksõna ületarvitust, inglise tõlkelaene, sõna kõrge pruukimist, hulgasõnu, vormimoodustust, jutumärkide ja lühendipunkti kasutust.

Asta Õim käsitles oma ettekandes „Kust need väljendid tulevad?“ kujundiloomet, kujundliku väljendi tekkemehhanisme, lähteallikaid ja muutumist aja jooksul.

Asta sõnul mõjutavad kujundi tekkimist meid ümbritseva maailma seosed, võime neid näha ja oskus neid sõnadesse panna. Kujundiloome olla alateadlik või teadlik. Kujundite lähteallikaks võib olla nii oma keel (villast viskama, teeb rehepappi) kui ka mõni teine keel (siililegi selge). Sealjuures võidakse kujund üle võtta otse võõrkeelest või vahenduskeele kaudu (punane joon). Kujundi konstruktsioon moodustub sageli tähenduse ja vormi paarist. Vormi puhul on tähtsal koha nt sõnaalguse kordus: mäkra mängima, ei pala ega pauku vm.

Kui kujund on juba keelde tulnud, ei jää selle areng seisma. Asta selgitas rohkete näidete varal, kuidas väljendi tähendused võivad laieneda, kitseneda või teiseneda, mitmetähenduslikkus võib süveneda või taanduda. Igal kujundi arenguteed iseloomustavad sünd, kasutusaeg, käibest taandumine ja unustamine.

Loone Otsa ettekanne kandis pealkirja „Uhkus ja eelarvamus. Kuidas kulgevad keelekoolitused“ ja sellega jagas Loone oma pikaajalist koolitajakogemust.

Õppija puhul võib uhkus seisneda hirmus kaotada oma nägu ja eelarvamus tundes, et ta teab paremini. Lektori uhkus võib tähendada, et ta valdab teemat, aga eelarvamusi ei tohiks tal üldse olla. Koolitaja ülesanne on taandada osalejate kerge ebamugavus, seega hõlmab keelekoolitus korraga nii tarkuse jagamist, psühholoogiat kui tundetaipu. Loone leidis, et tema eesmärk on täidetud, kui koolitatav on hakanud keelele mõtlema.

Esineja sõnul on koolitustel enim muret pikkade lausete, kantseliidiväljendite ja õigekirjaga. Püsilaused, mida võib sageli kuulda, on „Me oleme alati nii kirjutanud“ ja „Mina saan küll kõigest aru“. Sageli küsitakse, millal kirjutada Teie, millal teie, samuti pakub huvi mõttekriipsu moodustamine klaviatuuril ja loetelude õigekiri.

Loone leidis, et iga koolitaja peab ennast pidevalt täiendama ja otsima uut materjali. Teisalt tuleks ka koolitusi puhuti korrata, et omandatud tarkus kinnistuks. Igal juhul on võimalik äratada koolitustel huvi eesti keele vastu ja panna inimesi tundma uhkust eesti keele üle.

Kirja pannud Helika Mäekivi

Pildistas Anett Pillmann