4. augustil 2024. aastal toimus Eesti Keeletoimetajate Liidu suvepäev, mis oli järjekorras juba üheteistkümnes. Kõigepealt kogunesid Eesti eri paikades elavad keeletoimetajad kokku kahte bussi, millest üks väljus Tartust ja teine Tallinnast. Kokku saime imearmsas ja väikeses Vasta mõisakoolis, mis asub Viru-Nigula vallas ja mis on kooliharidusega seotud juba aastast 1867.

Pärast kehakinnitust mõisa härrastemajas korraldasid kõige pädevamad giidid – mõisakooli enda õpilased – meile mõisakoolis põneva ekskursiooni. Selle käigus saime teada, et koolis on olemas kõik vajalik – õpilastele mõeldud õpperuumid koos käsitööklassi, õppeköögi, muusika- ja arvutiklassiga. Loomulikult ei puudunud koolihoonest ka salapärane käik ja vanaaegne veepump. Koolis õpib enam kui 80 õpilast ning peale mõisa härrastemaja kasutatakse õppetööks ka endist koertemaja ja aidamaja.

Seejärel oli meil võimalik osa saada psühholoog Jaana S. Liigand-Juhkami koolitusest, kus tuli juttu toimetaja ja tellija töisest suhtlusest. Koolitaja andis meile väga põneva ülevaate sellest, miks inimesed käituvad selliselt, nagu nad seda teevad, ning mis tingivad nende hoiakuid ja reaktsioone. Saime teada, et käitumise taga on tunne ning enda (ja ka teiste) käitumist on võimalik teatud määral mõjutada.

Koolituse käigus kasvas meie kõigi emotsionaalne intelligentsus, mis tähendab, et oskame edaspidi reguleerida paremini oma tundeid ja reageerida õigesti teiste tunnetele. Tuleme toime eri inimtüüpidega ning teame, et väärtuskonflikti ja ülikõrge enesehinnanguga klientide korral tuleb olla tavapärasest ettevaatlikum. Peale selle oskame edasi arendada oma positiivset enesehinnangut ning püüame suhtlemise käigus ja tagasiside andmisel tekitada kliendis häid emotsioone (punaseid palle). Eriti andekad koolitujad püüavad neid isegi kliendi kogemusepagasisse juurde lisada. Kõik oli nii põnev, et aeg möödus lennates ja koolitus lõppes liigagi kiiresti.

Lõunasöök koosnes mõisakooli kokkade valmistatud kodusest kartulipudrust hõrgutava kukeseenekastmega ning püreesupist. Magustoiduks pakuti aga imemaitsvat Pavlova kooki.

Suvepäeva peakorraldaja Ülle Sihveri taktikepi all ja bussijuhtide juhtimisel algas seejärel tutvumine kohalike oludega. Esimesena jõudsime Viru-Nigula kirikusse, mis on Virumaa vanim, lausa 13. sajandist pärit sakraalehitis, kus tegutsetakse. Diakon Aili Ilves rääkis kiriku ajaloost, põnevate põrandaaluste leidudega talvekirikust ja seal asuvast Maarja kujust. Iga aasta saabub kiriku juurde hulk katoliiklasi, kes liiguvad ristikäigul koos Maarja kujuga veidi eemal asuva kabeli juurde. Sinna me suundusimegi. Maarja kabel on Virumaa vanim mittetegutsev kivist sakraalehitis, millest on praegu järel vaid varemed. Kuigi selle ehitamise lugu päris täpselt teada ei ole, rajati see Ülle sõnul oletuslikult Liivi ordu ja Vene vägede lahingu mälestusmärgina 1268. aastal.

Mõnekümne kilomeetri pärast jõudsid meie bussid Saka mõisa. Seal käisime kõigepealt meretornis, mis meie kõikenäinud bussijuhi Urmase sõnul on endine prožektoritorn, kust piirivalve jälgis omal ajal Soome lahel toimuvat. Torni vaateplatvormilt avanes hunnitu vaade merele. Ilmataat ei lubanud meil seda siiski kaua nautida, andes müristamisega märku, et on aeg metalltrepist kiirest alla tulla ja liikuda edasi järgmise vaatamisväärsuse juurde. Kogunesime mälestusmärgi „Umsiedlung“ juurde, mis on püstitatud ligikaudu 60 000 baltisakslasele, kes aastail 1939–1941 Eestist ja Lätist ümber asustati. Mälestusmärgi kinkis Eesti Vabariigile saja aasta sünnipäeva puhul perekond Kaasik, kellele Saka mõis kuulub.

Edasi suundusime mööda endist Narva postiteed ehk omaaegset kiirteed (loe: väikest jalgrada) lennurada kujutava mälestusmärgi juurde, millega tähistati Mathias Rusti ajaloolist lendu Moskvasse Punasele väljakule. Rust läbis väidetavalt just üle Saka mõisa lennates tollase raudse eesriide, st Nõukogude Liidu piiri, häbistades seeläbi NSVLi ja andes Mihhail Gorbatšovile võimaluse vabaneda suurest hulgast kindralitest jt kõrgetest ametnikest. Pärast seda vaatlesime veel Saka joastikku, kiviekspositsiooni, mälestusmärki „Kalevi tulek“ ja punkrimäge.

Suvepäeva viimaseks kehakinnituspaigaks sai väikese vihmapiserduse tõttu Valaste kohvik. Kohvikupidaja lahkel loal lubati meil Vasta mõisakoolist kaasa pandud lihapirukate, kringli, jogurti ja puuviljadega maiustada kohvikus. Seejärel jäigi tibutamine üle ja saime minna tutvuma Eesti kõrgeima, umbkaudu 30meetrise Valaste joaga. Need, kes eriti palju kringlit sõid, pidid läbima ka trepistiku ja laudraja, mis viis meid metsasügavikku ja lõpuks mere äärde välja. Trepistiku ja raja läbimise auhinnaks oli aga hingematvalt kaunis vaade kohas, kus mäslev juga suubub merre. Kui kõik olid hingetuna, kuid õnnelikuna tagasi busside juurde jõudnud, oligi aeg hüvastijätuks ning Tallinna ja Tartu bussid alustasid vastassuundades oma koduteed.

Suvepäeva peakorraldaja Ülle oli läbi mõelnud viimsegi üksikasja, sealhulgas oli sõlmitud taevataadiga selgepiiriline ja kindel kokkulepe, et vihma sajab peamiselt siis, kui me oleme siseruumides või bussis. Täname Üllet südamest ülimalt huvitava ja sündmusterohke suvepäeva eest ning loodame väga, et ta jätkab liidu põnevate suveürituste korraldamist.