„Kuidas saan teiega ühendust võtta?“

„Meilitsi.“

„Kuid millal te tavaliselt vaba olete?“

„Hommikuti.“

„Kuidas te oma tööd teete?“

„Omapäi.“

Käänderohkus on eesti keele üks iseloomulikem omadus ja keeleõppijale suurim peavalu. Eesti keele kui teise keele õppijate pahameeleks ning kohalike üllatuseks esineb ilmekas ja rikkas eesti keeles lisaks kooligrammatikas õpetatud neljateistkümnele käändele veel teisigi käändetaolisi sõnalõppe ja käändejäänukeid.

Üks neist on ti-lõpuline distributiiv, mida võiks kutsuda ka jaotavaks käändeks: käin õhtuti trennis, joon hommikuti kohvi, jalutan nädalavahetuseti rabas. Distributiiv väljendab korduvust ja harjumusi – mitte pelgalt aega, vaid ka elu rütmi ja kulgu. 

Prolatiiv ehk kauduütlev kääne näitab, kuidas tegevus toimub või mille kaudu seda tehakse: sõidame Soome meritsi, suhtlen tihti telefonitsi. Kauduütlev kääne rõhutab vahendit või kanalit, mille abil tegevus toimub.

Kolmandal, instruktiivil ehk viisiütleval käändel enam päris oma käändelõppu ei olegi (varasem sõnalõpp –n). Instruktiiv on vana käände jäänuk, mis näitab, mis viisil tegevus toimub: poiss jookseb palja jalu, Pille tegutseb tihti omapäi, lapsed jäeti omapead. 

Sellised n-ö käänded ei ole siiski nii produktiivsed kui neliteist päris käänet, see tähendab, et kõigi sõnadega neid kasutada ei saa. Sel põhjusel neid päris kääneteks ei peetagi. See aga ei tähenda, et neid ei peaks kasutama. Nii nagu rikkalik sõnavara, muudavad väiksed sõnalõpud keele mitmekesisemaks, elavamaks ja omanäolisemaks. 

Lisalugemist: 

Liina Lindström, Mis on eesti keeles erilist?

Kirjutanud Karoliina Karotamm