„Kas tõesti on nüüd õiged Argentina ja Colombia?“

„Miks on siin tekstis kirjas Liepāja? Miks mitte siis ka Rīga?“

„Ma olen terve elu teadnud, et on Tšernobõl, mis hea pärast on nüüd Tšornobõl!?“

„Nizza ja Nice, nitsa ja naiss! … Nissi!“

„Miks on Pariis kahe, Madrid ühe i-ga? Miks on mõnel linnal eestikeelne (Rooma), mõnel teisel aga peente kriipsude-konksudega välismaakeelne nimi (Chișinău)? Miks siis, kui ma (eelmisel sajandil) koolis käisin, oli Venetsueela, nüüd on Venezuela?“

Need on üksikud näited kohanimeküsimustest, mida keeletoimetaja kuuleb oma klientidelt või märkab ühismeedia vestlustes iga päev. Ja keeletoimetajalt oodatakse vastuseid.

Esimene vastus kaootilisena näivale kohanimeolukorrale on: rahu, ainult rahu. Ühtainsat lihtsat ja lollikindlat kohanimekirjutusreeglit, mille alla kogu keelekirevus painduks, pole olnud, ei ole ega tule. Kohanimed, nagu muudki kirjakeelenähtused, alluvad küll reeglistamisele, aga tulemuseks ei ole raudselt loogiline eranditeta süsteem. Kord ükshaaval, kord üheskoos kehtib ka kohanimekirjutuses terve kimp kirjakeele ajaloo jooksul väljakujunenud põhimõtteid, kusjuures nii, et ühe põhimõtte mõjuala võib üle minna teise põhimõtte omaks, nii et ühe või teise vaatenurgast saab põhjendada ka sama nime kirjutamist mitmel kujul. 

Kohanimekorralduses peetakse silmas eelkõige ametlikku keelekasutust: riigi ja rahvusvaheline asjaajamine, kooliõpetus, teaduskirjandus, ameti- ja tarbetekstid jne. Nende valdkondade tekstides on soovitav kasutada sõnastikes ja andmebaasides esikohal olevat põhinimekuju (nt Lübeck, Nice), seevastu esseistikas, ajaloo- ja ilukirjandustekstides on „õige“ kasutuskontekstis  s o b i v  sõna või nimi. Näiteks Nõukogude aega käsitlevas tekstis räägime Leningradist, mitte Peterburist, ning mälestuskirjanduses käisid Käsmu kaugsõidukaptenid ülemöödunud sajandivahetuse paiku Liibavi (praegu Liepāja) merekoolis.

„Võõrkeelsete nimede kirjutamise põhimõtted eesti keeles on kujunenud pika aja jooksul, tähtsaimad otsused on tehtud 1911. aastal (kirjutada üldreeglina võõrnimesid nende algkujul) ja 1983. aastal (jätta kõrvale paljud senised kirjapildimugandid riikide ja pealinnade nimedes). Välja arvatud lühike aeg 1950. aastate alguses, kui nähti ette kirjutada kõiki võõrnimesid „häälduspäraselt“, on alati olnud diskuteeritavaks küsimuseks see, milliseid nimesid võiks üldreeglist erinevalt käsitada eestikeelsetena, st kas omakeelse põlisnimena (nagu Pihkva), tõlkenimena (Tulemaa) või mugandina (Berliin)“ – nii kirjutas kohanimeteadlane Peeter Päll 2013. aasta ÕSi kohanimevaliku selgituseks.

Niisiis: meil on üle sajandi kehtinud põhimõte kirjutada võõrnimesid üldjuhul nende algkujul, aga traditsiooniliselt on meie kirjakeeles olemas olnud eestikeelsed põlisnimed, tõlkenimed ja mugandid. Nende piirjooned ei jookse alati ja läbi aja ühtmoodi. Lisaks põhireeglile kehtivad traditsiooni, tuntuse, vormi, aga ka emotsionaalne-poliitiline põhimõte jmt. Võõrnimekirjutuse põhimõtete kujunemise kohta loe täpsemalt EKI teatmikust ja Peeter Pälli artiklist „Kuidas nimetada riike?“.

Kui kahtled, kuidas üht või teist kohanime kirjutada, toksi nimi e-keelenõusse, ÕSi või Sõnaveebi, värske loendi leiad ka EKI teatmikust. Ja – Argentina pärast nutta pole vaja, see on põhinimekujuna kehtinud 1983. aasta vabariikliku õigekeelsuskomisjoni otsusest. Samast ajast on selle kõrval mööndud ka nimekuju Argentiina.

PS. Viimaste aegade suurima muutusena tajutakse Ukraina nimede „uut“ kirjapilti. Ukraina nimekirjutust on üksikute tähtede puhul tõesti muudetud (2009, 2022), kuid üldpõhimõtted kehtivad 1976. aastast. Praegu on aeg teadvustada, et n-ö vanas ja harjumuspärases kirjapildis (Harkov, Lvov) laseme eesti keeles kõlada Vene imperialistlikul suhtumisel Ukrainasse ja ukrainlastesse. Seega on ukraina nimede ukrainapärane kirjutamine eesti keeles ka väärtusotsus. Loe selle kohta Peeter Pälli artiklit, kus autor ütleb: „Ukraina iseseisvus väljendub ka nimedes.“ Lisaks vaata: Ukraina nimede loend ja kaart. Kõjivi kui reeglipärase ümberkirjutuse ja Kiievi kui juurdunud mugandnime kohta loe emakeele seltsi keeletoimkonna otsuse selgitust.

PPS. Kohanimekirjutuse tegelik valuprobleem on aga seotud inglise keele mõjuga. Lühidalt: eestikeelses tekstis sobib nii eestikeelne Veneetsia (eelistatud põhinimekuju) kui ka itaaliakeelne Venezia, aga tark eestikeelne kirjutaja teadvustab endale, et Venice on selle linna ingliskeelne nimi, mis sobib hoopis ingliskeelsesse teksti. Ingliskeelsete maailma kohanimede tõlkeabi leiad siit: Näpunäiteid inglise keelest tõlkijale – EKI teatmik.

Kirjutanud Hille Saluäär