On triviaalne meenutada tõlkimise algtõde – me paneme teise keelde ümber sisu, mitte sõna. Asi läheb hullult metsa, kui unustame selle tõe metafoorsete väljendite puhul. Kujund võetakse üle, aga see töötab siis, kui kujund haakub keele kõnelejate kognitiivses mälus olevaga.

Praeguseks oleme vist juba kahjuks harjunud väljendiga luukere kapis ja seda tüütuseni kasutanud. Me pole võtnud vaevaks otsetõlget (skeleton in the closet) isegi eufooniliselt sättida (nt kontmees kapis). Ometi teame hästi, et häälikute kooskõla, keelendi heakõla on eesti keelele, eriti paröömilisele väljendusele igiomane.

Ja mida see väljend võiks tähendada? Eestlaste ühismälus ei ole luukerega muud seostada, kui et tegemist on inimluustikuga. See keelend saab tähendada seda, et inimene puges ise või ta peideti kappi ja ta suri ära. Pääseme koledast mõttest, et paljudel meist, eriti veel poliitikutel jm tegelastel on skeletid kodus kapis, kui võtame teadmiseks, et otsetõlkega tuleb omandada ka võõra keelendi tähendus – ‘ebaeetiline või ebaseaduslik tegu minevikust, salajane taunitav tegu’.

Tekib küsimus, kas eesti keeles ei olegi sellist mõistet. Või kui on, siis kuidas on see vormistatud, sõnadesse pandud? On küll, on mõiste ja on ka sõnavalikut. Siin need on, nii pisikesed kui ka suured luukered: must tegu, pahategu, patutegu, kahjutegu, seategu, süütegu, vägivallategu, pätitegu, patt, salapatt, surmapatt, patutöö, pärispatt, patustus, patukoorem, süükoorem, must/sünge minevik, minevikupatt/saladus jne.

Minu isa, kellel ei olnud 11 aastat Siberi vangilaagris pisimatki võimalust kokku puutuda eestikeelse kirjasõnaga, ütles peale koju pääsemist: „Loen ja mõtlen, on eesti keel ja ei ole ka.“ Selle ajaga oli punane ideoloogia ja punane sõnavara pahinal tunginud eesti keelde. Sunniviisiliselt. Jõu vastu ei saanud.

Mina, kes ma olen elanud eestikeelses keskkonnas, loen ja mõtlen vahel samuti: on eesti keel ja ei ole ka. Ameerikalik mentaliteet ja inglise keel on mühinal sisse murdnud eesti keelde. Miks ometi? Sundust ei ole, jõudu ei kasutata.

Kirjutanud Asta Õim