Kas eesti keel on ohus?

Laenud, mugandid ja uudissõnad on keeles omal kohal. Õnneks ei ohusta ilusat eesti keelt laensõna laud ega mugandid vasaabi või rajuvõitu fäntäsi. Igaüks võiks proovida mõne uudissõna lendu lasta ja vaadata, kas ja millal see Sõnaveebi satub. Sellisel keeleuuendusel on aga nii plusse kui ka miinuseid.

Kui sotsiolingvistika rajaja William Labov nüüdisaegses Eestis teadustööd teeks, koguks ta keeleainestikku ilmselt noortelt, kel on määratu valmidus ingliskeelseid väljendeid mugandada. Äärmuslikkus, millega olen ise viimasel ajal avalikus ruumis kokku puutunud, oli Tigeri poe hinnalipik, kuhu oli kirjutatud „Klimbivad hiired“ – see tähistas jõulukaunistust, kus hiired rühkisid mööda redelit üles. Tegin seepeale sotsiaalse eksperimendi ja näitasin noortele fotosid sildist ja tootest. Küsisin, kas nad kasutaksid seda sõna, nad hüüatasid, et muidugi mitte. Ei pea isegi purist olema, et reaktsioon rõõmustaks: noored ei soosinud klimbimist. Sedalaadi eesti keele lörtsimine ei kuulu tõelise eestlase väärtusruumi.

Jah, keelekorraldajatelt oodatakse õigekirjareeglite vabamaks laskmist: Kiwa arvas kunagi Müürilehes, et iga kord, kui keegi kustutab tarbetu koma, sureb üks lepatriinu. Teisest küljest, nagu selgus, sõnal klimbivad ei ole võimalustki kellegi idiolekti sattuda.

Samal ajal hoiab keeleuuendus keele elusa. Eestlasele meeldib keelemäng: mobiiltelefoni hoidik – mobiidik, rahvatantsulaager – rahver, lühendatud tööpäev – lüüpar, filmi esilinastus – filetsus. Kas te kasvõi korraks naeratasite? Jätsite mõne sõna meeldegi? Muutuv keel on elujõulisuse märk.

Rõõm on tõdeda, et oleme osavad nutikaid uudissõnu leiutama, aga samas on nooredki keelekasutuses valivamad, kui ühiskond mõnikord eeldab – igasugune uus sõna ei asenda vana. Eestlastena teame, et keele püsiosa tuleb samuti alles hoida. Kokkuvõtteks tsiteeriksin Krista Kerget: „Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade.“

 

Kirjutanud Jaana Toome