„Kas lause lõpus on enne punkt ja siis jutumärgid või tuleb kirjutada need vastupidises järjekorras?“ küsib terane Juku eesti keele tunnis. Ühest vastust sellele ei ole: kõik oleneb lause ülesehitusest. Vaadakem tüüpjuhud Juku meelekinnituseks koos üle.

Kui lause algab saatelausega, millele järgneb otsekõne, on esmalt otsekõnet lõpetav punkt, küsi- või hüüumärk ja seejärel kinnijutumärgid, nt

Ema ütles: „Kell on juba pool seitse.“

Ema küsis: „Kas kell on juba pool seitse?“

Ema imestas: „Kell on tõesti pool seitse!“

Teisiti on märkide järjekord sel juhul, kui lause lõpus on tsitaat, sh sildi- või nuputekst: esmalt tuleb panna kinnijutumärgid, seejärel lauselõpumärk, nt

Raamatu tiitellehel oli pühendus „Läbi raskuste tähtede poole“.

Väravalt leidsime sildi „Lõbus koer, aga kuri eit“.

Lõpuks vajuta nuppu „Saada“.

Kui tsitaadiks on üksiksõna, on järjestus samasugune, nt

Püüdsin defineerida sõna „aukartus“.

(Meenutagem, et sõna saab esile tõsta ka teise kirjaga, kuid jutumärke sel juhul ei lisata, muidu oleks tegu topeltesiletõstuga, nt

Püüdsin defineerida sõna aukartus.

Püüdsin defineerida sõna aukartus.)

Eriti tihti satub lause lõppu pealkiri. Selgi juhul tulevad esimesena kinnijutumärgid, millele järgneb lauselõpumärk, nt

Lugejamenu saatis Andrus Kiviräha raamatut „Eesti rahva uued jutud“.

Miks valisid lugemiseks Helga Nõu jutustuse „Kuues sõrm“?

Lugege ülejärgmiseks reedeks läbi Helga Nõu jutustus „Kuues sõrm“!

Kui tsitaat või pealkiri ise lõpeb küsi- või hüüumärgiga, on esmajärjekorras just see, nt

Heinz Valgu 1988. aasta kõnest pärineb lause „Ükskord me võidame niikuinii!“.

Keelepäeval peeti ettekanne „Kes või mis on släng?“.

Niisiis tuleb lauselõpu kirjavahemärkide järjestamisel lähtuda sellest, kuidas lause on üles ehitatud.

Lisalugemist

EKI teatmik

Maire Raadik, Märgikobarad     

Reili Argus, Katrin Kern,  Helika Mäekivi, Keeletoimetamine. Kõrgkooliõpik

Kirjutanud Argo Mund