Soomlasi peetakse maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Eestlane seevastu näib olevat maailma kõige muretsevam. Ometi on eesti keeles muretsemine üks kummaline tegevus: see ei tähenda üksnes ärevust, vaid ka millegi hankimist.

Me muretseme ilma ja tuleviku pärast, samuti muretseme endale auto, maja ja lapse. Sama tegusõna ühendab sisemise rahutuse ja välise ettevõtlikkuse. Keeleliselt on see paradoks: mure ei paralüseeri, vaid paneb tegutsema. Ärevus muutub tegevuseks, puudus soetamiseks.

Ei muretseta aga ju ükskõiksusest, vaid mure on seotud hoolimise ja vaevaga. Selles sõnas on suhe – miski läheb korda. Nii võib juhtuda, et rahvas, kes näib kogu aeg mures olevat, on tegelikult pidevas hoolivas liikumises.

Keele mitmetähenduslikkus ei ole üksnes grammatiline nähtus. Sõnad kujundavad mõtlemise mustreid. Kui sama tegusõna ühendab ärevuse ja tegutsemise, võib see suunata ka enesekuvandit: mure ei ole pelk nõrkus, vaid vastutus – mitte seisund, vaid protsess.

Võib-olla ei ole eestlane maailma kõige muretsevam rahvas. Võib-olla on ta rahvas, kes ei oska hoolida ilma muretsemata.

Kirjutanud akadeemik Eero Vasar