2020. aasta suvepäev Vargamäel
- 16.08.2020
Eesti keeletoimetajate liidu seitsmes suvepäev sai teoks 16. augustil 2020 Järvamaal Tammsaare-mail Vargamäel.
Laupäeva varahommikul asus bussiga Tartust teele 15 ja Tallinnast 16 suvepäevalist, lisaks kolm neist omal käel, et Kesk-Eestis kokku saada ja koos erialakaaslastega enne uut luuravat epideemiahoogu ilusast päevast kiiresti rõõmu tunda. Kuigi mõnegi mõttes oli väike kartus, et äkki toob tarkust toitev Tartumaa seekord külakostiks kaasa viiruse, mitte ainult head mõtted, läks päev käima lepse reega.
Kella kümne ringis oldi mõlemast Eesti otsast Vargamäel kohal ning lasti hea maitsta tervituspirukal ja -kohvil. No oli see alles vaimustav pruukost, sest kõht oli juba bussisõidu alguses kohe tühjaks läinud, nagu klassiekskursioonil tavaliselt ikka. Ja iseenesest mõista ‒ kõigega koos rõõmus jällenägemine ja heameel kaaslastest.
Tervitusloomana kõndis meile vastu priske isakass Anton. Seega algas päev teemakohaselt – olime ju külla tulnud Anton Hansenile (või tema vaimule). Nunnutasime Antonit ja rääkisime kasside keelt, mida loom paistis hindavat.
Aga ega niisama õue peale passima jäädud. Pool rühma korraldus muuseumituurile, pool rabamatkale Järva-Madise kiriku suunas.
Kõiki vitsikuid ja lätsikuid kaeda oli päris lõbus. Põnev oli vaadata Hansenite sugupuud ja tähtsamaid esemeid, lugeda tsitaate nii Tammsaarelt kui ka tema lugejatelt. Ühes toas istus elutruu vahakujuna Tammsaare ise kui Eesti-aegne härra. Küll Käthe teadis, kelle tasku oma käsi ja süda kategooriliselt pista. Huvipakkuv oli ka Tammsaare enda klassikukäega voolitud puust pingike – otsekui muusade puudutus aegade tagant. Igatahes ilmutas Vargamäe kandev idee ennast taas igaühele omal moel ja pisiasjad said tähenduse.
Kuuldavasti olid rabamatka keelenäkid käinud samal ajal soolaukas ujumas ja kogenud argipäevaga võrreldes üpris rikkalikke emotsioone.
Raba lõhnas muidugi uimastavalt – sookail, kanarbik, tupp-villpea, põdrasammal, turbasammal, ümarlehine huulhein, rabamurakas, jõhvikas, sinikas, küüvits, alpi-jänesvill, soopihl, kukemari, soovõhk, vaevakask… Igaühe taga oma luule ja lugu, nagu rääkis matkajuht taimi tutvustades.
Vaevalt toibunud hommikupirukast, asusime lõunasöögi kallale, milleks oli kodune pikkpoiss keedetud kartuli, koorese kastme ja värske salatiga. Kamavaht maasikakastmega ei jäänud samuti ripakile. Nüüd oleks küll tahtnud leiba luusse lasta, pehmetel patjadel heljuda ja vaimu vabaks anda.
Aga kussa! Ega keelerahvas tulnud kaunil suvepäeval ainult päikest ja kuud vahtima. Ikka elukestev õppimine, sest kes tera ei kogu, see vakka ei saa. Järgnes enesetäiendamise töötuba ajajuhtimise teemal, mida vedas arengunõustaja ja suhtlustreener Jana Tamm. Tema põhiline sõnum oli – oska eristada tähtis ja vähem tähtis, ära raba ennast oimetuks, leia oma viis, kuidas saavutada rahulolu. Oska planeerida ka toredaid asju, tegele oma vaimu toetamisega, oska öelda ei, võta aega otsuste langetamiseks, oska sõnastada oma rollid ja nendest tulenev elurütm, saa aru vastasrollide ootustest. Kõik ikka selle nimel, et elust pigem rahulolu ja rõõm üles leida, mitte kurjana läbi põleda.
Kõik oli arusaadav, justkui ammu kuuldud-õpitud, aga ometi endale sõnastamata. Tasub panna tähele just keelega töötajale, kirjutajale meeldetuletamist väärt nõuannet – kui püüad oma peakeses segadust korrastada ja mõtted kirja paned, muutuvad need selgeks ja aitavad pinna jalge all kindlamaks muuta.
Aitäh, arengunõustaja! Mõtteid, mida koju kaasa võtta, jagus hulganisti. Ega see areng pole kunagi kerge olnud, ikka üle sauruste, mõõtes päevi ja sajandeid. Nii ka meie.

Pärast selguse saamist, et aega ei saa juhtida, jagunes seltskond taas pooleks. Hommikused muuseumiskäijad kehastusid rabamatkajateks ja vastupidi. Selle pingutuse peale maitses õhtusöök – ahjus küpsetatud kanakoib, keedukartul, koorene kaste, toorsalat pluss kaneelirull neile, kes soolase toidu olid ära söönud, – eriti kosutavalt.
Seda keelesuvepäeva Järvamaal võiks pidada lausa väikeseks maitsemeelefestivaliks, sest päev otsa me muudkui alustasime ja lõpetasime kõiksugu käikudega. Ja see oli imeliselt hea. Kiituskiri kokkadele ootab direktori allkirja!
Ja otse loomulikult tänusõnad korraldajatele, muuseumitöötajatele Kristi Kirsile ja Reelika Räimele, sulnile suvele ja kass Antonile. On, mille nimel talv üle elada.
Koostanud Marika Kullamaa