Viies toimetajaseminar “85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”

7. märtsil 2015 pidas keeletoimetajate liit viiendat toimetajaseminari, mis oli pühendatud keeletoimetaja väärikas vanuses ametile. Esinema olid palutud inimesed, kes valgustasid keeletoimetaja tööd eri külgedest.

Esimesena astus kuulajate ette kauaaegne korrektor, keeletoimetaja, tõlkija ja kirjastaja Ants Haljamaa. Oma ettekannet alustas ta nendinguga, et korrektori ja keeletoimetaja amet on üks selliseid, mis on üle elanud kõige enam muutusi – kui kunagi olid selle ala inimeste töövahendid pliiats, terav nuga ja kustukumm, siis tänapäeval käib suurem osa tööst arvutis.

Ants Haljamaa lõpetas tollase Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina 1966. aastal ja asus kohe korrektorina tööle kirjastuses Valgus. Kirjastuses oli kaks tähtsat tegevust: korrektuur ja masinakiri. Toona töötas ühes toas 16 korrektorit, kes kõik olid omavahel paaris. Üks luges teisele teksti valjusti ette ja parandas märgatud vigu, teine kuulas kaaslase lugemist ja juhtis tähelepanu, kui ladujal oli midagi vahele jäänud. Korrektori töönorm oli 120 poognat kuus. Korrektorid võisid poognate veeristel teha toimetajatele keelelisi ja stiililisi parandusettepanekuid, mille juurde tuli panna küsimärk. Kui tekst oli toimetajalt tagasi tulnud, oli korrektoril võimalik tehtud parandustest õppida. Nii tegi ka Ants Haljamaa, kellele pakuti juba nelja kuu pärast toimetajakohta, kuhu ta jäi tööle 1988. aastani.

Toimetajaid töötas toas kaheksa ja kuus neist suitsetas. Tollal ei pandud seda miskiks, ehkki riietel olevat lõhna tundsid ka teiste kabinettide inimesed. Toimetaja kuunorm oli eesti keele, kirjanduse ning ajaloo õpikute esmatrüki käsikirja toimetamisel 12,5 autoripoognat (500 000 tähemärki), kirjanduse lugemike norm 19 ja kordustrükil 26 arvestuspoognat. Korrektuuri tuli lugeda 56 poognat ehk 896 lehekülge kuus 12,5 autoripoognat. Peamiselt tehti tööd keele-, ajaloo-, kirjandusõpikutega ning nende juurde kuuluvate õppematerjalidega ja lastevanematele mõeldud väljaannetega. Õpikutes olid alati ette nähtud kohustuslikud teemad, mille hulka kuulusid Vladimir Iljitš Lenin, suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon, suur isamaasõda ja NSVLi rahvaste sõprus. Toimetaja pidi meeles pidama, et Saksamaa polnud sobiv nimi, selle asemel tuli kasutada kas Saksamaa Demokraatlikku Vabariiki või Saksamaa Föderatiivset Vabariiki, samuti Ida- või Lääne-Saksamaad; raamatusse ei tohtinud jääda jõuludega seotud väljendeid. Eriti hoolikalt tuli jälgida sõna sotsialistlik kirjapilti, sest tagumine s ja t kippusid sageli kohta vahetama.

Otse kirjastuse all asus Glavlit, nõukogudeaegne ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ. Kõik raamatud (v.a üleliidulised õpikud) loeti seal enne ilmumist läbi ja kui tekstis oli miskit, mis võis nõukogude korda häirida, kutsuti toimetaja enda juurde vastust andma. Seejärel muudeti raamatutekst nõukogude inimesele sobivaks.

Ants Haljamaa peatus veidi ka sellel, milline oli tollaste toimetajate täiendusõpe. Esiteks oli toimetajal Tiiu Erelti telefoninumber ja tema andis alati lahkelt keelenõu. Sageli käisid neil esinemas keeleinimesed: Rein Kull, Uno Liivaku, Henno Meriste jt. Johannes Valgma „Eesti keele grammatika” oli iga toimetaja laual, samuti olid kõigil ÕSid. Eesti Raadios oli väga agar ja kuulatud Mari Tarand oma „Keelekõrva” saadetega. Henn Saaril oli aastail 1969–1994 Eesti Raadios saatesari „Keeleminutid”. Peale selle toimus korra kuus toimetajate päev, mida korraldas kirjastusnõukogu. Seal aga keeleküsimusi ei arutatud eriti, pigem olid kõne all päevakohased poliitilised sündmused.

Ettekandest selgus üks huvitav tõik. Toona oli suur hulk korrektoreid ja toimetajaid meesterahvad. Neid oli nii palju, et tegutsesid lausa võrk- ja korvpallimeeskonnad. Naisi oli korrektorite-toimetajate hulgas vähem (keeletoimetaja liidu liikmete hulgas on mehi tervelt kaks).

Uue aja saabudes olid korrektorid kahjuks esimesed, kes kulude kokkuhoiu eesmärgil üle parda heideti. Selle tagajärjel halvenes raamatute keelekasutus märkimisväärselt. Tänapäeval teeb keeletoimetaja ära kolme inimese töö, täites nii masinakirjutaja, korrektori kui ka toimetaja ülesandeid.

Lõpetuseks kirjeldas Ants Haljamaa hea toimetaja põhiomadust: see on TEKSTI KUI TERVIKU TAJUMISE VÕIME. Kui see puudub, on raske head keeletoimetustööd teha.

Eesti Kirjanike Liidust oli tulnud kõnelema Jan Kaus. Tema peatus kõigepealt oma stsenaariumikirjutamise kogemusel ja võrdles seda ilukirjanduse loomisega. Viimast näis ta oma kogemuse põhjal rohkem eelistavat, sest sel juhul on ta vabam, ei pea teiste soovidega arvestama ning on oma aja ja aju peremees.

Seejärel kirjeldas Jan Kaus rohkete kaunite ja kõnekate metafooridega kirjaniku ja keeletoimetajate suhet. Ta alustas sellest, et ehkki kirjaniku vabadus on ihaldusväärne, võib selles peituda ka nii mõnigi oht. Ta võib küll lasta oma kujutlusvõimel vabalt liikuda, katsetada, üle tõkete ronida jne. Aga peale sisu on kirjanikul vaja ka anumat, mille sisse see sisu valada. See on teise sõnadega tema stiil, mis toetub keelele. Keeles saab kirjanik oma romantilist vabadust teostada eelkõige siis, kui ta tajub keele piire ja piirjooni. Keelel aga ei jätku sageli vahendeid, et maailma kihilisust enda kaudu väljendada. Selleks tuleb olemasolevad ja suhteliselt piiratud vahendid ümber asetada. Sageli jõuab kirjanik sel viisil keelemängu juurde. Mäng võimendab keele väljenduslikkust. See õnnestub paremini, kui keelereeglid on selged. Siin tulebki sageli appi keeletoimetaja, kes ei sekku tavaliselt loomingu põhielementidesse ega teose teekonda, kuid tuletab meelde, et sellel kirjanduslikul teekonnal võib abiks olla kaart. Keeletoimetamine on detailide kunst, teksti täiendamine teatava ornamentikaga, mis määravad üldmulje ja ühtsuse. Keeletoimetaja aitab valgustada tekstis neid kohti, mis aitavad lugejal õigesse kohta kohale jõuda.

HEA KIRJANIK MÕISTAB, ET KEELETOIMETAJA ON ASENDAMATU. Jan Kausi jaoks on toimetaja hääl otsekui pitser, mis kinnitab autori keelemängu.

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni esindas Triinu Tamm, kes lõi kuulajate ees keeletoimetajate ideaalpildi. TEMA ARVATES ON KEELETOIMETAJA ÜLIINIMENE, tõlkija suurim liitlane. Eesti keel on rikkalik, aga väga kariderohke. Toimetaja aitab tõlkijat nendest mööda juhtida.

Hea keeletoimetaja:
• valdab eesti keele ortograafiat;
• oskab kirjutada võõrsõnu;
• oskab sõnu käänata ja liitsõnu moodustada;
• tunneb kohanimede kirjakuju ja oskab neid käänata;
• tunneb ajalugu sumerist tänapäevani;
• on kodus keemias, füüsikas, meditsiinis jne;
• tunneb taime- ja loomanimetusi;
• tunneb maailmakirjandust;
• tunneb ära kõik viited ja vihjed ning teab, millised raamatud on eesti keelde tõlgitud;
• teab ÕSi, EKSSi ja keeletoimkonna otsuseid;
• on võimeline üldistama ja olema mõtlemisvõimeline;
• on absoluutse kirjandusliku kuulmisega;
• ei unusta kunagi kedagi ega midagi;
• ei tee ühtegi parandust ilmaasjata;
• pakub palju nutikaid alternatiive;
• tunneb paljusid keeli;
• on hea ajatajuga;
• on vilunud psühholoog ja geniaalne diplomaat;
• on väga empaatiline, tolerantne ja diskreetne.

Tõlkija Krista Kaer Eesti Kirjastuste liidust alustas oma ettekannet tänusõnadega toimetajatele. Ta kinnitas, et toimetamine on üks tänamatumaid töid. Sageli jääb toimetaja tagaplaanile ja teda märgatakse ainult siis, kui midagi ei tegemata jäänud. Toimetaja tööd tuleb aga hinnata, sest sageli piisab vaid kahe sõna ümbertõstmisest selleks, et lause muutuks ideaalseks.

Ilukirjanduslike tõlketekstide toimetamisel levib tänapäeval üha enam tendents usaldada rohkem tõlkijat ja jätta talle vastutus. Tulemuseks võib olla loogiline ja kaunis tõlge, mis aga ei kattu üldse originaaliga. Seepärast tuletab Krista Kaer meelde, et tõlget tuleb alati originaaliga võrrelda.

Toimetaja võiks osata seda keelt, millest raamat on tõlgitud. Ideaalne oleks see, kui ta oskaks keelt rohkemgi kui tõlkija, tunneks kultuurilugu, tsitaate klassikast ja Piiblist jne. Tähtsal kohal on nimetundmine. Eesti keele reeglite täpne tajumine on endastmõistetav. Neist tuleb aru saada, et osata neid ka rikkuda. Seega peab toimetaja tajuma ka stiili. Originaalis esineb sageli sõnamängu, mängu kirjavahemärkidega, teinekord on tekst hüplik – kõik see peab edasi kanduma ka tõlkesse.

SUHTLEMINE TÕLKIJAGA ON TOIMETAJATÖÖS ÜLIMALT VAJALIK. Sealjuures peab omavaheline suhtlemine olema viisakas. Viisakalt tuleks suhelda ka ülejäänud kirjastuse inimestega.

Toimetaja ei tohi jätta valminud teksti sisse tarbetuid küsimärke. Kuna toimetaja vaatab teksti viimasena, jääb talle ka viimane sõna. Seega peab temalt äraminev tekst olema trükivalmis.

Keeletoimetajate liidu nimel rääkis algaja keeletoimetaja seiklustest noorliige Liina Lepsalu. Tema püüdis alustada oma karjääri vabakutselise toimetajana ja üsna kohe sai selgeks mitu asja. Esiteks on keeletoimetaja töö suhteliselt sündmustevaene. Teiseks tuleb tööd sageli tutvuste kaudu. Kolmandaks pole kuud vennad – mõni kuu on rohkem ja teine kuu jälle vähem tööd.

Toimetajana kooli lõpetanutest enamik teeb toimetustööd põhitöö kõrvalt ja kavatseb sellega jätkata ka tulevikus. Toimetustöö pakub noortele toimetajatele rõõmu ja rahuldust.

Liina Lepsalu tegi mitu ettepanekut, kuidas keeletoimetaja mainet parandada ja meie ametit rohkem tutvustada. Ta leidis, et kindlasti tuleks ühiskonnale selgitada, et keeletoimetaja ei ole pastakaga kuivik. KEELETOIMETAJA TÖÖ TULEKS TEHA IHALDUSVÄÄRSEKS.

Seminari lõpetas keeletoimetajate liidu juhatuse liige Kristel Ress, kes tutvustas põgusalt liidu seni tehtud tööd. Liit asutati 2012. aastal ja praegu on liikmeid juba 82. Meil on hulk koostööpartnereid, nende hulgas haridus- ja teadusministeerium, kes toetab liitu nüüdsest ka rahaliselt, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Eesti Keele Instituudi eurokeelekorraldajad jne. Kahe ja poole esimese tegutsemisaasta jooksul on tehtud viis seminari, peetud elukutsepäeva, õpikukeele seminare, korraldatud koostöös partneritega selge keele konverents, antud välja selge keele auhind jne. Seega saab öelda, et liidu esimene juhatus on teinud ära suure ja ilmselt ka kõige raskema töö liidu tegevuse käimalükkamisel. Selle eest Kristel Ressile, Egle Pulleritsule, Urve Pirsole, Katrin Kernile, Maris Jõksile, Kadri Haljamaale ja Reili Argusele südamlik aitäh!

Ülevaate koostas Helika Mäekivi