Eestimaal nakkuslik sõnajärjekord levimas on. Kuna paljud ei oska sellest hoiduda, siis sellest paraku pandeemia saanud on. Nii võib teatrilaval kõlada: „Härra, teile kiri on!“ Kurja juur on see, et millest iganes räägitakse, ikka kipub lause lõppu potsatama seesama sõnake: on.

Tegelikult on lause lõpus viimase sõna koht igati auväärne pjedestaal, kuhu tõstmist väärib kas mingi uus info või sisuliselt oluline sõna. Tagasihoidlik on täidab sellist rolli harva. Näiteks kui karupoeg Puhh täiesti õigustatult küsib: „Kus mu mesi on?“ Enamasti teeb on aga lausetes lihtsalt argist tööd ning lauserütm hakkab lonkama, kui see taustategija põhjusetult troonile upitada. 

Nakkuslikust sõnajärjekorrast saab lauseid terveks ravida äärmiselt hõlpsalt. Kasvõi järgneval moel, sõnu ümber tõstes. Eestimaal on levimas nakkuslik sõnajärjekord. Kuna paljud ei oska sellest hoiduda, siis on sellest paraku saanud pandeemia. Nii võib teatrilaval kõlada: „Härra, teile on kiri!“

Iseküsimus, et passiivsele on-verbile võiks eelistada aktiivseid tegusõnu, andmaks tekstile hoogu juurde. Näiteks nõnda. Eestimaal võtab võimust nakkuslik sõnajärjekord. Kuna paljud ei oska sellest hoiduda, siis paisus see paraku pandeemiaks. Samas mõõdutundega kasutades on-sõna ju ei häiri. Seega võib teatrilaval uhkelt kuulutada: „Härra, teile on kiri!“

Kokkuvõtteks: üldiselt jäägu on ikka lause sisse, mitte lõppu. Kui sel nakkuslikul sõnajärjekorral sabast kinni saada, siis võib loota eluaegsele immuunsusele.

Kirjutanud Evelin Kivimaa