Peaaegu iga päev kuulen kedagi hoolimas enda perest. Aga millegipärast armastavad need inimesed pere ja tahavad pidada kõne. Minagi hoolin, aga kui armastada, siis peret, kui pidada, siis kõnet. Aeg-ajalt torman Sõnaveebi, et kontrollida: ega nende sõnade käänamine ole muutunud? Ei ole.

Miks on sellised vead sagenenud? Küllap on rääkijad hüperkorrektsed, püüdes mitte eksida, kuid ajades sõnade pere ja kõne käänamise segamini näiteks sõnaga ema (kes? ema, kelle? ema, keda? ema). Või sõnaga isa, onu või tädi.

Eelkõige on seda märgata kõnekeeles. Püüdsin leida midagi ka trükimeediast. Kahjuks või õnneks jäi silma ligi kümne aasta tagune artikkel „Kes on peres kõige tähtsam?“ Postimehest, kus väideti: „Kui vanemad jäävad oma lastega täiesti üksi ja ilma ühegi välise toetuseta, siis on oht, et pere toimimas hoidev jõud saab otsa.“ Peaks olema: peret toimimas hoidev jõud.

Leidsin ka ühe ammuse Naisteka foorumi aastast 2008, kus pere omastav ja osastav on jutuks olnud.

Tunnistan, et teen vahet sõnadel järgi ja järele. Isegi teineteise ja üksteise vahel. Olgu – see viimane on juba tähenärimine. Keeles on toimunud tohutult muutusi ajast, mil minu eesti keele õpetaja lasi meil teooriakaustikut pidada ning käänd- ja pöördkondade kohta tabeleid joonistada. Toona oli kõne (mis? kõne, mille? kõne, mida? kõnet) koguni tüüpsõnaks ehk selle käänamine oli kõigile nii selge, et seda sai teiste sõnade käänamisel eeskujuks võtta.

Ootan imet, parandan jumet, mängin malet ja kabet, jälgin veeniret ning ei talu valet. ÕS 2018 toob näite: pere kasvab, peret tuleb juurde. Nii lihtne see ongi.

Seejuures käänatakse reeglipäraselt ka perekonnanime Pere, näiteks nägin Pärtel-Peeter Peret, mitte nägin Pärtel-Peeter Pere. 

Osastava käände küsimusi on käsitlenud näiteks Ann Siiman Oma Keeles nr 40.

Perekonnanimede käänamist on hea vaadata Eesti Keele Instituudi isikunimeandmebaasist.

Kirjutanud Riina Pohlak