Eestis on ligikaudu 100 000 kalastajat, enamik neist harrastajad, kes lanti või õngekorki leotavad. Kõik nad kasutavad jõhvi või n-ö nööri, mis kunagi oli siidi-, kanepi- või puuvillakiust. Tänapäeval on kasutusel materjal, mille kohta öeldakse tamiil. Termin pärineb aastast 1937, kui Saksamaal tutvustati sünteetilist õngenööri Damyl, mille nimi muutus üldmõisteks. Eestis on õngenööri asemel kasutatud sõnu liin, niru, kõõlus, nõõl ja vangel.

Kalastusfoorumites ja kalastajate slängis, kuid ka kalauuringutes kohtab tamiili asemel sõna monofiil, mis on arvatavasti mugand inglise sõnast monofil, mis omakorda on lühivariant sõnast monofilament. Inglise sõna monofilament koosneb kreeka sõnast monos (’ainu-, ühe-, üksik-’) ja ladina sõnast filum (’niit, lõng’). Eesti võõrsõnades kasutatav sõnaosa –fiil tuleb aga kreeka sõnast philos ’sõber, armastav, armastatud’, loodusteadustes ka ’lembus, eelistus’ (nt mürmekofiil on sipelgapesas elamist eelistav putukas). Seega on vahe, kas kirjutada kahe i-ga –fiil või ühe i-ga –fil. Monofiilne võrk või õngenöör peaks püüdma ainult ühte liiki või ühte tüüpi kalu, kuid seda üldjuhul silmas ei peeta.

ÕS-is ega Sõnaveebis monofiili ei ole, kuid viimasest leiab monofilamendi: pikk ja tugev sünteetilisest polümeerist elementaarkiud. Seda ongi monofiili all silmas peetud – materjal, millest tamiili ja võrku valmistatakse. Oskuskeelde sobiks terminina ehk monokiudvõrk ~ monokiust ~ monofilamendist võrk või tsitaatsõna abil moodustatud monofil-võrk ja monofil-tamiil, tavakeeles on aga sobilikum kasutada sõna monokiud ~ monofilament. 

Kalal olles võivad mehed-naised ikka jutustada monofiilist, kuid jäägu see nende slängivaramusse. Ehkki ka üksikutes kalastuspoodides võib näha müügil luulelise nimetusega monofiiltamiili, müüb õnneks enamik neist jätkuvalt lihtsalt tamiili.

Kirjutanud Marko Mägi