Võõrnimede käänamine eesti keeles on keeruline teema ning võib tekitada segadust. Seekord selgitame prantsuse nimede käänamist.

Üldiselt soovitan kontrollida üle nime häälduse originaalkeeles, eriti kui puudub teadmine keele hääldussüsteemist.* Prantsuse keele häälduse teeb mitteoskajale keerukaks kirjapildi ja häälduse suur erinevus. Näiteks nimes Marseille ei hääldata viimast kolme ning nimes Lille viimast kahte tähte, nime Calais puhul peab teadma, et täishäälikuühend ai hääldub nagu ee ja s ei hääldu. Neid teadmisi läheb vaja kirjalikus tekstis prantsuse nimede käänamisel, kus kasutatakse tihti ülakoma, et tuua kokku prantsuse hääldus ja eesti keele käändelõpud. Näiteks jalutasime sadamalinnas Calais’s ja külastasin sugulasi Lille’is.

Võõrnime käänamisel kasutatakse ülakoma siis, kui 

1) kirjapildis on viimane täht kaashäälik, aga häälduses täishäälik, nt nägime Calais’ sadamat; 

2) kirjapildis on viimane täht täishäälik, aga häälduses kaashäälik, nt nägime Lille’i katedraali, tutvusin Voltaire’i [volteeri] kirjavahetusega.

Ülakoma ei panda üldiselt juhul, kui sõna lõpeb nii häälduses kui ka kirjapildis täishäälikuga või mõlemas kaashäälikuga, isegi kui hääldub sõna lõpus oleva kaashäälikuühendi viimasest häälikust erinev kaashäälik: tutvusin Rousseau [russoo] kirjavahetusega, käisin Avignoni [avinjooni] sillal, sõitsime läbi Amiensi [amjaani].

Ülakomata käänamise kõrval võib ülakomaga varianti kasutada, kui häälduses üks silp kaob: normingupärane on nii Cannes’i kui ka Cannesi [kanni], nii Marseille’sse kui ka Marseillesse [marsseisse].

Seega ei soosi mõne prantsuse keele oskaja meelehärmiks praegused eesti keele reeglid võõrnimede käänamisel ülakoma sama palju kui vanasti. Kuna aga ühtki kunagi kehtinud keelenormi valeks ei kuulutata, on ka praegu mööndav endisel viisil ülakomaga käänamine.

Lisalugemist

Peeter Päll, „Võõrnimekirjutus“

Tuuli Rehemaa, „Ülakoma nimede käänamisel“

 * Hääldust saab kontrollida Youtube’ist otsinguga „how to pronounce“ või Vikipeediast, kuhu üldjuhul on hääldus lisatud.

Kirjutanud Jete-Miia Piiriste