Tahaksin juhtida toimetajate tähelepanu ühele tehnilisele, kuid siiski olulisele pisiasjale, mis silma on jäänud: teose liigendamisele ja eriti liigendusele viitamisele tekstis.

Mahukamad teosed jaotatakse tavaliselt väiksemateks üksusteks. Romaan või teadusteos võib olla mitmeköiteline või -osaline ning need köited/osad jagunevad omakorda peatükkideks ja seejärel alapeatükkideks. Teadus- või tarbeteksti levinuim jaotiste hierarhia on järgmine: osa > peatükk > alapeatükk > punkt > alapunkt (> lõik). Seega on koguteose või kogumiku esmased jaotised enamasti peatükid. Kui aga teose pealkiri või alapealkiri viitab, et tegemist on artiklikogumikuga, tuleks esmaseid jaotisi ka tekstis nimetada artikliteks.

Mida keerukama ülesehitusega on teos, seda tähelepanelikum tuleb jaotistele viitamisel olla. Öeldes, et millestki tuleb täpsemalt juttu raamatu järgmises osas, tahetakse tihtipeale suunata hoopis järgmise peatüki või alapeatüki juurde. Sageli viidatakse ka alapeatüki asemel peatükile, nt vt ptk 5.2 > vt alaptk 5.2 või lühemalt: vt 5.2.

Jälgida võiks sedagi, et osa ja peatüki number paikneks sõna ees, mitte inglise keele moodi järel: I osa, 3. peatükk, mitte osa I, peatükk 3. Eesti keeles on tavaks olnud kasutada sel puhul järgarvu ja suupärasem on ju rääkida „kolmandast peatükist“, mitte „peatükk kolmest“. Alapeatükkide ja väiksemate üksuste number jääb aga tavaliselt sõna järele, nt punkt 8.1.4, ill 8, tabel 6.

Tõlketeoste puhul annavad oma osa jaotisesegadusse ka tõlkijad. Inglise keeles on hierarhia volume > part > chapter > section > subsection. Sageli on tõlkijal näiteks nii chapter, section kui ka subsection hooletult tõlgitud „(järgmiseks) peatükiks“, nii et alles originaalist selgub, millisele jaotisele on õigupoolest viidatud.

Jaotiste nummerdamisest on kirjutanud Tiiu Erelt ortograafiaraamatus ja sedasama saab lugeda ka Mati Erelti, Tiiu Erelti ja Kristiina Rossi „Eesti keele käsiraamatust“ (2020, lk 130–131).

Kirjutanud Sirje Ratso