Sõnade tähendused võivad muutuda ja see on ühes elavas keeles täiesti normaalne. Keelenupu kirjutamise ajal kehtinud ja kirjakeele normi aluseks olnud 2018. aasta ÕS-i järgi tähendas sõna kaasaegne kellegagi või millegagi samaaegset. Näiteks lause Kaupo oli Lembitu kaasaegne viitab sellele, et mõlemad ajaloost tuntud tegelased elasid samal ajal. Tähenduses ’tänapäevane, praegusaegne’ ei soovitanud vana ÕS aga sõna kaasaegne kasutada. Näib, et keele muutumisega oli see soovitus aga ajale jalgu jäänud ja tekitas segadust. Sellele on Sirbis tähelepanu pööranud ka kunstiteadlane ja kuraator Marten Esko.

Uues 2025. aasta ÕS-is on kaasaegsust puudutav sõnaartikkel muutunud moodsamaks ja keelekasutajale selgitatakse, et sõnale kaasaegne on lisandunud tähendus ’nüüdisaegne, tänapäevane’. Muutuse vajalikkusele osutab tegelik keelekasutus. Juba aastaid on Eestis tegutsenud kaasaegse kunsti muuseum ja kaasaegse kunsti keskus, ülikoolides saab õppida kaasaegse improvisatsiooni ja kaasaegse majanduse õppekava alusel ning juba 20 aastat tagasi hakkas Tartu Ülikooli kirjastus avaldama raamatusarja „Kaasaegne mõte“.

Kindlasti ei pea kõike uut nimetama kaasaegseks. Eesti keel on sünonüümide poolest rikas ning mõni vastne asi võib olla hoopis nüüdisaegne, tänapäevane, praegusaegne, moodne, uudne ning kasvõi meieaegne või uueaegne. Ka ingliskeelse sõna contemporary tõlkimisel võib mõelda, ehk sobib lisaks kaasaegsele teksti hoopis mõni eelnimetatud kaunis eestikeelne sõna.

Kaasaegsuse vaimustuses ei tohiks ära unustada ka senist põhitähendust. Oli ju Käsu Hans Peeter I kaasaegne ja võib juhtuda, et järelpõlved hindavad mõnd kirjanikku tema kaasaegsetest palju enam.

Kirjutanud Indrek Ojamets