Antud uurimuses, mis viidi läbi vaatlusmeetodil, käsitlen käesolevat küsimust uuest vaatenurgast.

Kohtan sedalaadi sõnastust sageli aruannetes ja üliõpilastöödes – ka siis, kui olen autorile kordi rääkinud, et antud, läbi viima ja käesolev on sellises lauses kantseliidisõnad, mida tuleks vältida. Sama töö uues versioonis õilmitsevad need aga pahatihti edasi. Just neil kolesõnadel näib olevat eriti visa hing, ilmselt seetõttu, et need on kirjapruugis nii harjumuspärased, et me ei märkagi nende kõledat koledust. Need on hirmus tavalised ja seetõttu väga armsad.

Tühisõnaga antud puutub koolijüts kokku juba algklassides, näiteks matemaatika ülesannetes. See vohab kooli keelepruugis enesestmõistetavalt nagu naat, mis muru seest väljagi ei paista. Kui e-päevik kubiseb märkustest stiilis Antud tegevust kordas õpilane keeldudele vaatamata, imbub tühisõna lõpuks ka õpilaste keelepruuki. Hiljemalt üliõpilaseas saavad harjumuspäraseks ka ületarvitatud läbi viima ja ebavajalik käesolev.

Selgekeelsuse huvides võiksime neid kole armsaid parasiite teadlikult vältida. Antud on sageli tarbetu, kui ei ole mõeldud just andmist. Akadeemilistes tekstides sobib antud asemel kasutada vajaduse korral ka sõnu see, (eel)nimetatud, (eel)mainitud või (eel)kirjeldatud.

Läbi viima asemel võivad sobida tegema, korraldama, (midagi) pidama. Uurimistöös tasub eelistada esimest kaht, harvem ellu viima. Väljendit läbi viima sobib kasutada kellegi või millegi kusagilt füüsiliselt läbi juhtimise või õiguskeeles menetlemise tähenduses. 

Ka sõnast käesolev võib lühiduse eesmärgil enamasti lihtsalt loobuda, kui see ei tähenda käsilolevat. Sõna käesolev võib tarviduse korral asendada sõnaga see, nimetatud või oma.

Nii kõlaks keelesoovituse avanäide lühemalt, selgemini ja ilusamini kujul: Vaatlusmeetodil tehtud uurimuses käsitlen küsimust uuest vaatenurgast.

Lisalugemist

Argus, Reili 2014. Kantseliit, mis lööb oimetuks.

Mäekivi, Helika 2020. Keerukast klaariks. Kantseliit ja tema kaaslased, 30–32.

Pullerits, Egle 2010. Kuidas hoiduda kantseliidist, 24, 27, 29.

Kirjutanud akadeemik Veronika Kalmus