Head alanud kooliaastat, tiihüppe aastat!

Uued ajad, uued mõtted ja nähtused toovad keelde uusi sõnu. See on alati nii olnud ja jääb ka edaspidi nii. Sageli tulevad uued sõnad väikekeelde laenudena laiast maailmast, sealtsamast, kust need uued asjadki.

Mõnikord laename uue sõna tsitaatsõnana ja jäämegi kasutama võõrapärast sõnakuju nii häälduses kui ka kirjapildis (nt performance, cappuccino), mõnikord mugandame kirjakuju häälduspäraseks ja saame võõrsõna (nt garaaž, büroo), mõnikord tõlgime laenatud sõna oma keelde ja saame tõlkelaenu (nt jõehobu, võileib). Mõnikord aga mõtleme välja või tuletame uue (või ka vana) nähtuse nimetamiseks uue sõna eesti keele omavahenditega (nt taristu, arvuti või viip).

Mõni uus sõna tuleb uhkelt ja üksinda (nt häkker), aga enamasti on heal lapsel vähemalt alguses palju nimesid. Loomulik asjade käik on tsitaatsõnade kodustamine, sest kirjalikes tekstides on nad ebamugavad (neid peab kirjutama kaldkirjas ja käänama ülakomaga) ja kui neid jutu sisse liiga palju saab, siis tekib küsimus, mis keelt me tegelikult räägime. On see enam eesti keel ja ega eestikeelsel kuulajal-lugejal midagi kaduma ei lähe? Eks see kannustabki kas mugandamise, tõlkimise või leiutamise teel omakeelseid vasteid otsima. Ja nii võib ühekorraga ühe asja kohta olla käibel mitu sõna – mõni võõrapärasem, mõni omasem. Kui üldse, selgub võidumees aja jooksul.

Siit jõuan pealkirjas teretatu juurde.

Tehisaru, tehisintellekt, adum ning lühendid AI (ingl artificial intelligence) ja TI (ee tehisintellekt) on hiljuti koorunud superkangelase levinumad nimetused kirjalikus tekstis. Kõnes, suulises tekstis näib aga troonivat sõna „aa-ii“ ehk ingliskeelse lühendi AI eestikeelne hääldus (kui tahta inglise keeles hääldada, siis kõlaks see „ei-ai“).

Toimetaja töö on sõnu tunda, uurida, kaaluda, valida, eelistada ja soovitada – ning oma otsust või soovitust iga teksti kontekstis eraldi põhjendada. Mõnikord sobib üks, teinekord teine.

Aga lemmikuid võib sellegipoolest olla. Mina soovitan ilusat eestikeelset (olgugi tõlkelaenulist) sõna tehisaru. See on lühike, sisukas, mugav käänata ning kõigile selgitusteta arusaadav. Ja mis peaasi, temaga saab riimida ja seeläbi meeles pidada teist väga tähtsat (uut) sõna – pärisaru.

Kirjutas Hille Saluäär

Samal teemal on hiljuti pikemalt kirjutanud Helika Mäekivi ajakirjas Õiguskeel.