Kui uskuda avalikku keelepruuki, siis on viimastel aastatel Eestisse siginenud kümneid akadeemiaid ja sadu akadeemikuid. Ei möödu päevagi, kui ei saaks ajakirjandusest lugeda, kuidas näiteks „emaduslõivu teema akadeemias ootab uurijaid“ (ERR Novaator 8.10.2024), „välisteadlasi lõimitakse akadeemiasse“ (samas, 28.02.2025) või et „Tarmo Kulmar on olnud pool sajandit akadeemias“ (Eesti Kirik, 17.11.2025). Samas vaimus teatab Tallinna Ülikool, et „konverents toob kokku eksperdid, akadeemikud, tööstusvaldkondade juhid ja poliitikakujundajad“, või siis Tartu Ülikool, et sündmus „toob kokku finantsvaldkonna inimesed ja parimad akadeemikud üle Euroopa“.

See sõnakasutus on järjekordne näide sellest, kuidas inglise keele mõjul vaesestatakse eesti keelt. Nimelt ei tähenda inglise academic mitte akadeemikut ja academia akadeemiat, vaid vastavalt akadeemilist töötajat (teadlast, õppejõudu) ning akadeemilist töökeskkonda (ülikooli, teadusasutust). Sealjuures on inglise keeles kasutusel eraldi sõna akadeemiku, s.t teaduste akadeemia liikme jaoks, nimelt academician.

Sõna „akadeemia“ on eesti keeles avarama tähendusväljaga ega tähista üksnes Eesti Teaduste Akadeemiat, vaid on mõnel puhul kasutuses ka erialakõrgkooli tähenduses (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Sisekaitseakadeemia jt). Sõna „akadeemik“ tähendab kirjakeeles vaid üht – Eesti Teaduste Akadeemia või mõne teise analoogse välismaa asutuse liiget.

Sõnad „akadeemia“ ja „akadeemik“ ilmusid eesti kirjakeelde 19. sajandi teisel poolel, ilmselt 1860. aastatel, mõlemad figureerivad näiteks Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1869), toona küll veel kujul „akademikus“ ja „akademia“ (tänapäevane nimekuju kinnistus pärast I maailmasõda). Hoiame seda traditsiooni elus!

Samal teemal on varem kirjutanud Helika Mäekivi: „Kes on akadeemik?“ ja „Mis on akadeemia?“.

Kirjutanud akadeemik Marek Tamm