See, kui korraga kõlab paljudest suudest üksteisele vastukäivate soovide sadu – „Mina tahan“, „Mina mitte!“, „Minaaaaaaaaa esimesena!“, „MA KA!“ –, on kakofoonia, helide korratu kogum ehk kolekõla. Kui aga ilmneb patroneeriv meietamine, siis võib seda sagedase kasutusviisi järgi nimetada üsna sarnaselt: kakafoonia.

Kõige kakafoonilisemalt räägivad väikelaste vanemad, näiteks jagades maailmaga rõõmu-uudist: „Meie kaka oli täna nii ilus kollane!“ Tegelikult räägivad nad ikka ainult lapse kakast.

Tõsi, lapsevanemaks saamisega võib kaasneda aju-udu. Eriti emal, kui ta täidab ööpäevaringse piimaauto rolli – ühtepuhku ärkamine riisub paraku ööunelt koore. Hõljusin minagi tütre esimesel eluaastal ringi nagu udukogu ega jaksanud ette võtta pikemat vaimset pingutust nõudvaid tegevusi. Ent iseenda eristamisega beebist tulin toime ka uduse peaga.

Kakafoonia ilmneb mõnel inimesel ka siis, kui ta räägib muudest armsatest olevustest, kes temast sõltuvad. Nagu eakas sugulane – „Täna me olime nii heas tujus!“ – või siis lemmikloom – „Täna me ei sirtsutanudki kinga sisse!“. Ebameeldiva varjundiga sõltuvussuhte puhul – näiteks kui tuleb talutada umbjoobes sõpra – ei kipu keegi õhinal meietama, et „Küll me alles oksendasime, justkui purskkaev!“.

Iseenda ja ka kuulajate vaimse tervise huvides tasuks ülemäärasest meietamisest loobuda ka nunnupallide puhul. Tegelikult see ikkagi häirib, kui täiskasvanu kilkab, et „Meie käime nüüd juba potil!“. Las seal käib ikka laps, mitte „meie“. Vähem kakafooniat, rohkem selgust.

Kirjutanud Evelin Kivimaa

PS. Kinnitan, et meie seda keelenuppu ei kirjutanud. Seda tegin mina.