Neuroteaduses räägitakse Prousti fenomenist: lõhnade, maitsete ja olukorra koosmõjul võib vallanduda ootamatult elav mälestus koos emotsioonide ja detailidega. Kõnealune nähtus on saanud oma nime kirjanik Prousti järgi, kes on kirjeldanud seda kogemust teoses „Kadunud aega otsimas“ paremini kui ükski laboratoorium. Tegu ei ole ühe lõhnaga, vaid mustriga, mis korraks tervikuks koondub.

Miks ei võiks meil olla oma nähtus – Tammsaare fenomen?

A. H. Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ tuleb Jürka maa peale, et õndsaks saada. Ta ei otsi mälupilti, vaid seisundit – rahu, täiuslikkust, lunastust. Ent mida sihikindlam on otsing, seda kättesaamatumaks muutub õndsus.

Neuroteadus räägib anandamiidist, mille aluseks on sanskritikeelne sõna ānanda, mis tähendab õndsust. See on üks keha enda meeleoluregulaatoritest. Kuid ka siin pole tegu ühe molekuli imega, vaid tasakaaluga – mustriga, mis peab ajus ja kehas hetkeks kokku kõlama.

Tammsaare fenomen võiks tähistada seisundit, kus õndsuse otsing ise muudab mustri ebastabiilseks. Inimene ei lepi ebatäiuslikkusega, ent ei saavuta ka täiuslikkust. Ta jääb pingevälja – lootuse ja kahtluse, usu ja iroonia vahele.

See ei ole diagnoos. See on kultuuriline äratundmine.

Kui prantslastel on Prousti fenomen, mis kirjeldab mälestuse vallandumist aistingute koosmõjus, siis võib-olla on meil Tammsaare fenomen – püsiv õndsuseigatsus koos teadlikkusega, et terviklikkus on alati ajutine.

Kirjandus ei konkureeri neuroteadusega. Ta kirjeldab sama inimest teises keeles.

Võib-olla ei ole õndsus eesmärk. Võib-olla on eesmärk jääda rahutuse suhtes ausaks.

Kirjutanud akadeemik Eero Vasar