Vastkoorunud linnupojad sidistavad. Täiskasvanud linnud laulavad. Meloodiliselt. Sidin tähendab: anna süüa! Laul tähendab: jätkan elu. Meie, ööbikute, või meie, vareste. Igal juhul just meie liigi oma. 

Eesti keele elus olen viimasel ajal märganud uut moodi. Inimesed, sh ka ajakirjanikud, ei kasuta enam lühikest mitmuse osastavat. Näiteid? Kutsevõistlusel hinnati tublisid seppasid. Inimesed ootavad hullusid päevasid. Kuuloomise ajal näeb tähtesid eredamalt. Palju nagu puusid metsas. 

Oskus kasutada ka lühikest mitmust tõendab, et kõneleja tunneb eesti keelt ja oskab sõnavorme valida. Puine, üheülbaline keel näitab kasutaja ükskõiksust. Või juba teadmatust? Tõsi ta on: sid-mitmust moodustada on lihtne, lühike mitmus nõuab mõttetööd ja mälu, keelereeglite tundmist. Ka heakõla soovi.

Edendame ikka ilusat lühikest mitmuse osastavat! Elagu kõne, kus nimetame seppi, päevi, tähti ja puid! Elagu eesti keele isikupära meie keeles ja meeles! Mõnigi sõna on seevõrra selgem. Eestlane olgu see lind, kes laulab, vabandust, ikka teab-tunneb, räägib ja kirjutab mitmel noodil. Hoiame meie keele rikkust, mis lubab meid valida mitme võimaluse vahel. 

Kirjutanud Loone Ots