26. juuli hommikul jõudsid keeletoimetajad suuresti Tallinnast ja Tartust tulnud tellitud bussidega Eestimaa südamesse Paidesse. Edasise kohta jagavad muljeid juba kohalkäinud.

Paide on üks väga vahva koht – see on pindala järgi Eesti linnade seas suuruse poolest teisel kohal, sinna on maetud Napoleon Punapart ja vastukaaluks Paksule Margareetale asub Paides Kõhn Grete.

Paide tegevusmuuseum rabab oma maitseka sisekujundusega. Esimese iluelamuse saab külaline juba „heas kohas“, kuhu bussiga tulnuna paratamatult esimese asjana korraks sisse põikab. See tualettruum on lausa Tema Majesteedi vääriline.

Ilmnes, et keeletoimetajad on laialdaste huvidega – tabasin salgakese tegevusmuuseumi lahkamislaua juures kadunukese surma põhjuse ülesande lahendamise käigus hasartselt sisikonnas sobramas: oota, kus see süda üldse on; need on küll neerud ja mu meelest kahjustusteta tumepruunid … Ilmsesti ei olnud eelmised tegutsejad organeid õiges „konfiguratsioonis“ tagasi pannud, mis aga ei takistanud korrektse järelduseni jõudmist (lõikeriista tekitatud haav, nagu tollane lehelugu teavitas). Üksiti olgu märgitud, et lahatud koolnu nägi pelutavalt loomutruu välja, ehkki mitte nii õudne, kui laua ääres mõtteisse vajunud kiilaspäine tohter.

Wittensteini tegevusmuuseum pakkus väikelinna elu tutvustajana elamuse. Ka selles mõttes, et hea on niisuguse muuseumi olemasolust teada. Kui mõni tuttav Paide kanti ringreisi kavandab, siis saab talle soovitusega abiks olla. Tore, kui Eestis tehtu ja toimuva kohta rohkem teada saan.

Wittensteini muuseumi (mees)giidi ülimat professionaalsust tuleb tunnustada. Muu huvitava kõrval jäi meelde temalt kuuldud Jõgeva linna vaimukas tunnuslause „Kollane on parem kui lilla“.

Kui muuseumis sai laip lahatud ja surma põhjus välja selgitatud, siis võtsime ette hoopis elusama teema: keeletoimetajate töö. Sellel paistab tehismõistuse kiuste veel elupäevi jätkuvat.

Väga huvitav oli koolituse osas kuulda eri tüüpi keeletoimetajate mõtteid selle kohta, kuidas piisavat palka teenida ning end ja keeletoimetajaid turundada.

Keeletoimetajad ei vannu alla ka siis, kui meelevaldselt majandav Kratt meie tööpõllul ringi tuuseldab, nii et tolmupilv taga. Meie tänuväärne amet on olnud tarvilik minevikus, sellest ei pääse mööda olevikus ja me ei näe selle vajaduse kadumist ka tulevikus.

Teistsugune töökorraldus – teadmisi-kogemusi omavahel isekeskis jagada – oli vahelduseks väga hea! On ju meil juba kogunenud nn vanade tegijate front ja uued tulijad või alustajad. Kujutan ette, et eriti just nooremad said palju innustust ja kasulikku infot, mida kõrva taha panna.

Meeldis AI-teemaline arutelu. Ehmatas tõsiasi, et osa inimesi sõdib selle uuenduse vastu. Tundsin ennast seepeale kohe nii progressiivsena, sest ausõna, ChatGPT on mind keeletoimetamisel väga palju aidanud võõrastest valdkondadest sotti saada. Mõtlesin pärast, et imelik ja isegi uskumatu, et me sellest varem rääkinud ei ole. Kui me keeletoimetajatena rongist maha jääme, siis langeme kenasti jälle sellise krunniga tädi staatusesse.

Paide järves ujumine oli kui kirss tordil.

Keeletoimetajad on paindlikud. Seda tõestas näiteks Paide tehisjärve vees peetud ujuvarutelu keeleküsimuste üle. Isegi siis, kui jalad on maapinnalt lahti, on keeletoimetajate argumendid tugevalt kahe jalaga maas.

Seekordne suvepäev oli targu korraldatud nii, et ajakavas oleks õhku: hingamiseks ja jutustamiseks. Seda võimalust ka usinalt kasutati. Seminarilaudade taga arutlesime palga ja töökoormuse üle, jutt jätkus lõunalauas ja katkes korraks ajakeskuses, kus saime osa giidi ettevalmistatud etendusest. Uuesti saime keelepaelad valla lasta järve ääres jäätist limpsides ja ujudes. Algul polnudki plaani üle järve ujuda, aga kui korra aastas kohatava ametiõega jutusoone peale satud, siis lähevad konnatõmbed nii kiiresti, et vastu tuleb vastaskallas. Järgmise suveni!

Jube mõelda, aga käisin Paides viimati siis, kui lossil torni veel ei olnud, seega rohkem kui 30 aastat tagasi. Nüüd, kui sealsamas lossimägedes toimub ei tea mitmendat aastat arvamusfestival, oleme pere keskis naernud, et kui hakatakse korraldama faktifestivale, siis läheme. Neid ridu siin kirjutades saan aru, et ma olen täitnud lubaduse – meie suveseminar oligi natuke nagu faktifestival. Tekkis uusi või kinnitus vanu teadmisi nii Paide, Eesti ajaloo kui ka keeletoimetajate tööpõllu kohta.

Ma ei olnud toimetajate suveseminaril varem osalenud, kuid seekordne kokkusaamine Eestimaa südames puges küll südamesse. Oli südantsoojendav näha silmast silma nii paljusid kolleege, ja veel laupäeval, et Paides ajas rännata, tööjuttu puhuda ja piknikku pidada. Seminar andis innustust ja julgust enda eest veelgi seista, lüüa oma selg sirgu ja küsida töö eest õiglast tasu. ❤️

Suveseminaril võis kolleegidega rääkida mõistagi põletavatel keeleteemadel, aga ka lahata mitmesuguseid ühiskondlikke ja isiklikkegi küsimusi. Niisuguseid päevi on väga vaja, et mitte enesesse kapselduda.

Tõhus mõttevahetus toredate inimestega ja huvitav ajarännak vallitornis ja tegevusmuuseumis. Kolleegide tugi annab indu oma igapäevatööd jätkata.

Tänan seminari korraldajaid ja läbiviijaid. Sain nii erialaseid kui ka muid teadmisi ja nautisin head seltskonda.

Toredad inimesed kuumal päeval põnevas kohas.