Omasõna on oma ja seepärast sageli selgem

Purismiks nimetatakse keeleteaduses püüdu puhastada keel võõrapärastest sõnadest. Puriste on olnud ka eesti keelemeeste hulgas, ühena neist on ajalukku läinud esimese eestikeelse eesti keele grammatika autor, keeleteadlane Karl August Hermann (1851–1909). Rahvuslikul ärkamisajal, eesti kirjakeele hoogsa arendamise eesmärgil purismi vaimus moodustatud omasõnad mõjuvad tänapäeval naljakalt, kui need käibesse pole jõudnud (Hermannilt näiteks kargav hallikas ehk geiser või kahekordne kimbatus ehk dilemma). Kui me neid toona loodud sõnu aga siiani kasutame (helilooja, heliredel, keelpill, näidend jne), tunduvad nad täiesti neutraalsed ja väärikad. Keeleteadlaste andmetel on Hermanni loodud sõnadest eesti sõnavaras juurdunud 140 sõna (s.o 12% ettepandutest).

Järjekindel purism on mõistagi äärmuslus ning puristlik tekst mõjub tänapäeval naeruväärselt. Aga niisama naeruväärselt või nõutuks tegevalt võib mõjuda tarbetutest võõrsõnadest tulvil tekst. (Selle kohta on lõbus-õpetlik artikkel Päevakera blogis.) Eputaval võõrsõnalembusel ei ole mingit pistmist keele või sõnatähenduste muutumisega, küsimus on hoopis muljes, mida autor oma teksti sõnavalikuga lugejale endast jätab. Võõrsõnadega peenutsemine tõrjub lugejat (nt efektiivselt kommunikeeritud korporatiivne innovatsioon), neutraalne ja asjalik kirjakeelne tekst on aga lugejale avatud ja mõõdutundlik. Selles on võõrsõnu, tõlkelaene ja omasõnu parajal määral, parajasti mõnusas vahekorras.

Tõepoolest, eesti keeles on palju selliseid võõrsõnu, millele meil ei ole sisu ega värvingu poolest täielikult kattuvat omakeelset sünonüümi, näiteks šokolaad, poroloon, televisioon, traktor, revolutsioon. Meil on aga palju ka selliseid, millel on täielikult kattuvad neutraalsed sünonüümid olemas. Tarbeteksti puhul, kus võõrsõnu on paratamatult rohkesti, võiks kirjutaja seepärast oma teksti kaaluda ka oma ja võõra skaalal. On see „parasjagu paras“, kaldub purismi või on ainsad äratuntavad omasõnad vaid sidesõnad? Viimasel juhul võiks tekstile eestikeelse ja lugejasõbraliku ilme tagasiandmiseks asendada mõne praeguse moesõna: baseeruma → põhinema, fookusesse võtma → keskenduma, integreerima → lõimima, diskussioon → arutelu, faktor → tegur, praktika → tava, informeerima → teatama, teavitama jpt. Hea hulga nõuandeid sobivate asenduste tegemiseks leiab Maire Raadiku artiklist „Võõrad võõrsõnad“.

Kõik sellised võõrsõnad, millel on hästi tuntud ja täpsed eestikeelsed vasted, on tarbetud,“ on kirjutanud ka keeleteadlane Reet Kasik oma „Sissejuhatuses tekstiõpetusse“. Pealegi on omasõnad lugejale üldjuhul arusaadavamad ja iga lugejat austav autor püüab oma teksti muuta hõlpsasti mõistetavaks.

Kirjutanud Hille Saluäär