29. jaanuaril 2015 peeti Tallinnas aasta esimest ja kokku neljandat toimetajaseminari. Kõnelema olid kutsutud Profimeedia graafiline disainer Martin Mileiko, TLÜ eesti keele professor Reili Argus ja Eesti ISBN Agentuuri spetsialist Mai Valtna. Seminarile registreerunud keelehuvilisi oli 53, nii et Tallinna Ülikooli Silva maja 240. auditooriumis leidus vaid mõni üksik vaba koht.

Martin Mileiko rääkis oma ettekandes keeletoimetaja ja kujundaja ülesannetest.
Toimetuses läbib tekst mitu etappi. Enamjaolt vastutab iga etapi eest erinev inimene, olgu see siis kirjutaja, toimetaja, keeletoimetaja või kujundaja. Hea oleks, kui iga töölõigu inimene teaks peale oma töö pisut ka sellest, mida tehakse eelnevas või järgnevas etapis. Sel juhul osatakse teha oma tööd nii, et järgmise etapi vastutaja ei peaks tarbetuid toiminguid tegema.

Keeletoimetaja ülesanne on korrastada väljaande keeleruumi. Ta loeb teksti võimalikult puhtaks. Kui ta leiab, et mõni struktuurielement on tekstist puudu (nt vahepealkiri, joonise allkiri), saadab ta teksti tagasi toimetajale või lisab puuduoleva elemendi ise.

Kui keeletoimetaja loeb teksti, mis läheb edasi kujundajale, tuleks märkused kirja panna võimalikult selgelt ja lihtsas vormis. Mileiko nimetas mitut koostöövõimalust, alustades halvimast. Siiski vajab iga koostöövorm mõningaid eeldusi, mille siinkirjutaja on sulgudes ja kaldkirjas lisanud.

1. Toimetaja kirjutab märkused Wordi faili stiilis alt viienda rea kolmandas sõnas on täht puudu. Selline paranduste otsimine raiskab väga palju küljendaja aega.
2. Toimetaja kasutab teksti kõrval korrektuurimärke (see eeldab, et kujundaja tunneb neid).
3. Kiire võimalus on helistada kujundajale ja öelda, kus tuleks parandused teha (sel juhul peab valitsema üksteise vahel usaldus, et olla kindel, kas kõik muudatused tehakse täpselt nii, nagu toimetaja on mõelnud).
4. Hea variant on kontrollida teksti PDFis ja lisada oma märkused kastidesse (PDFis kontrollimine nõuab mõistagi, et üleloetav tekst on enne toimetatud ja PDFis otsitakse ainult pisivigu, sest lause või lõigu ümbertõstmist on juba raskem korraldada).
5. Kujundaja jaoks parim variant on see, kui keeletoimetaja teeb ise parandused näiteks Indesigni programmis. Programm tasuks aga muretseda siis, kui sedalaadi parandustööd on palju. Üksiktekstide puhul ei ole otstarbekas kallist raha kulutada. Praegu pakutakse ka võimalust Indesigni programmi rentida, ühe kuu rent on 20 eurot.

Lisaks andis Martin Mileiko rohkeid näpunäiteid, mida keeletoimetaja võiks teksti kujundamisel silmas pidada. Ettekande järel tekkis ka osalistel mõtteid ja arvamusi, mis on koos Mileiko näpunäidetega allpool lühidalt kokku võetud.

• Väga pikk pealkiri on kujunduse mõttes halb pealkiri. Kui võimalik, tasub vältida pealkirjas liitsõnu. Siiski on mõnes väljaandes tavaks, et pealkiri ulatub vähemalt viimase veeruni. Pealkirjades tasub vältida mõttekriipsu, sest kujunduslikult ei mõju see kenasti ja on ebamugav vormistada (samamoodi võiks vältida koolonit).
• Tekstis poolitatud sõnad tuleks toimetajal üle vaadata, sest tänapäeva programmid võivad näiteks liitsõnu poolitada ebaloogilisest kohast. Väga palju poolitada ei tasu, kuid kui väga vähe poolitada, siis tekivad näiteks mõlemalt poolt joondatud veerus pikad sõnavahed, mida võiks ka vältida.
• Vältida võiks lõigu viimast rida, mis koosneb ühest sõnast. Viimane rida võiks ulatuda vähemalt rea keskpaigani. Kui selline rida tekib, tasub mõni sõna eestpoolt ära võtta. Samuti võiks vältida üht üksikut rida lehe alguses ja lõpus.
• Küljendatud teksti ei tohiks pikemaks toimetada, sest see tekitab kujundale palju lisatööd.
• Jälgida tasub vahepealkirjade vormistamist. Taunitavad on tekstid, kus on ainult üks vahepealkiri. Sel juhul võiks ka selle ära võtta. Vahepealkirju peaks olema vähemalt kaks. Vältida tuleks liiga pikki vahepealkirju.
• Kui toimetatakse Wordis, siis võiks erinevate stiilide sättimist pigem vältida. Teine võimalus on kasutada samu stiile, mida kasutatakse hiljem Indesignis.
• Kui toimetada tuleb ka tabeleid, siis ei tohi neid moodustada tühikute abil. Need peab kujundaja pärast kõik ära korjama. Parem oleks moodustada tavaline tabel, samuti võib kohati kasutada tabulaatoriklahvi – see kergendab kujundaja tööd.

Reili Argus kõneles oma ettekandes pisiasjadest, millele võiks teksti toimetades tähelepanu pöörata. Teksti välimus on oluline osa sõnumist ja see mõjutab teksti vastuvõtmist. Seepärast on üsna tähtis, milline on joondus, reavahe, ruum enne ja pärast pealkirja, kuidas on vormistatud tabelid, erinevad märgid, kriipsud ja muud kriksadullid.

Reili Argus andis palju praktilisi ja huvitavaid juhiseid, millest tähtsamad on nimetatud.
• Tsitaat on jutumärkides. Kui tsitaat on lühike, võiks ta jääda samasse kirja, mis põhitekst. Pikema teksti võiks põhitekstist eristada tühja rea või taandega ja see võiks olla ühe punkti võrra väiksem. Pikemas tsitaadis võiks kursiivi vältida, sest seda on raskem lugeda.
• Joonealune märkus võiks olla kaks punkti väiksemas kirjas kui põhitekst, aga samas kirja garnituuris. Joonealuse märkuse number on sama väikeses kirjas. Põhitekstis tuleb viitenumber väljaspool kirjavahemärki (punkti, koma, jutumärgi taga), välja arvatud juhul, kui viide käib sõna kohta – sel juhul läheb viitenumber otse viidatava sõna taha.
• Tabelites võib märgata liigset joonimist. Horisontaalseid jooni võiks mõnikord vähendada, sest see parandab loetavust. Seda võib teha aga ainult siis, kui tabelis on arvnäitajad ja veergude vahel on palju ruumi.
• Tabelitel on pealkiri, joonistel allkiri. Kui tekstis on mitu tabelit-joonist, käib pealkirja-allkirja ette tabeli-joonise number, mille järel on punkt. Lõpupunkti ei panda.
• Kui ühes tabeliveerus on kõik näitajad samad (nt 60 minutit), pole mõtet seda veergu eraldi moodustada, vaid panna see korduv näitaja pealkirja. Tabeliveergude pealkirjad võiksid olla nii lühikesed kui võimalik ja pigem ainsuses (nt väljendi toodete nimetus asemel toode). Kui kogu veerus on kasutusel üks ühik, siis ei panda seda iga arvnäitaja järele, vaid veeru pealkirja, sageli sulgudes. Veeru esimese tasandi pealkiri võiks olla paksus kirjas, teise tasandi pealkiri kaldkirjas.
• Komakohtadega arvud tuleks joondada paremale, see parandab loetavust. Lahtris võivad sõnad alata nii suure kui ka väikese esitähega, peaasi et kasutus on ühtne.
• Tabeli allikas läheb tabeli alla kaldkirja ja see võiks olla punkti võrra väiksemas kirjas kui tabeli sisukiri.
• Kui tabelis on arvandmed, tuleb joonealuse viite korral kasutada viitemärgina tärni, et vältida segiajamist (nt 194*).
• Kuni-kriips ehk n-kriips on kasutusel peamiselt mõttekriipsuna. Miinuse väljendamiseks varem kasutatud m-kriips on hakanud kaduma ja selle asemel kasutatakse samuti n-kriipsu. Mõttekriipsu ees ja taga olev tühik sõltub kahele poole kriipsu jäävate ühikute arvust, nt Tallinna–Tartu maantee, aga Kaia Kanepi – Maret Ani. Samad reeglid kehtivad või-suhet väljendava kaldkriipsu puhul: Keila / Väike-Maarja.
• Sisulist katkestust väljendavaid kolme punkti võib panna viimase sõna järele tühikuga või ilma tühikuta. Kolme punkti kasutatakse arvnäitajate vahel ka kuni-kriipsu asemel, eriti kui arvu ees on miinus: –5…–8 °C.
• Jutumärgikujusid on eesti keeles mitmesuguseid. Kõige levinumad on „ ” (kuju järgi üheksa-üheksa ja üheksa-üheksa) ja „ “ (üheksa-üheksa ja kuus-kuus). Hiljuti selgus, et viimast kuju eelistavad ka ÕSi koostajad.
• Tähist † kasutatakse raamatus siis, kui inimene on surnud selle koostamise ajal. Kordustrükis seda märki enam ei panda.
• Kraadimärk käib eelneva arvuga kokku. Kui ühikuks on Celsiuse ja Fahrenheiti kraad, siis läheb kraadimärk C või F-i külge ja arvust lahku.
• Protsendimärk käib eelneva arvuga kokku. See, kas kasutada sõna protsent või tähist %, sõltub ettevõtte sisekorrast, mõlemad on võrdselt võimalikud.
• Ülakomade puhul on võimalikud variandid ’ ’ (üheksa ja üheksa) ja ‘ ’ (kuus ja üheksa).
• Eurotähis € ja dollaritähis $ kirjutatakse arvu järele. Hinnasiltidel võib need kirjutada ka arvu ette.
• Ampersandi & kasutatakse nimedes. Kui seda on tehtud tekstis, tuleb see välja vahetada sõna ja vastu.
• Nii ümarsulgude ( ), nurksulgude [ ] kui ka looksulgude { } puhul kehtivad ühesugused kirjavahemärgid: alustava sulu ees ja lõpetava sulu taga on tühik, alustavad sulu järel ja lõpetava sulu ees tühikut ei ole.
• Uus ja moodne trellimärk # on hakanud tekstides kanda kinnitama. See on seotud sotsiaalmeediaga. Kindlasti ei tohiks seda aga pruukida sõna number või lühendi nr asemel.

Liidu liikmed, kes on huvitatud Reili Arguse slaidimaterjalist, võivad talle kirjutada e-posti aadressil argusr@tlu.ee.

Kolmandana esines Mai Valtna, kes võttis jutuks ISBNiga seonduva (ISBN (ingl International Standard Book Number) on raamatule antav 13kohaline rahvusvaheline ja unikaalne number). Number tellitakse ISBNi agentuurist igale Eestis ilmuvale raamatule. Koos ISBNi taotlemisega oodatakse raamatu väljaandjatelt ka kindlaid vormistusnõudeid.

Oma ettekande esimeses osas käsitles Mai Valtna standardit EVS-ISO 1086-2006, „Informatsioon ja dokumentatsioon. Raamatu tiitelleht”. Kõigepealt peatus ta põgusalt standardis sisalduvatel terminitel. Näiteks olid vaatluse all tiitellehe esikülg, tiitellehe pööre ja eestiitelleht; trükk, juurdetrükk, eritrükk ja trüking; pealkiri, alapealkiri ja rööppealkiri; autor, kollektiivautor ja koostaja; irdlisa, eelkirje jne.

Seejärel kirjeldas Mai Valtna lähemalt, millised andmed peavad olema tiitellehe esiküljel (autori nimi, pealkiri, koostaja nimi, kordustrükiandmed, irdlisa, kirjastaja nimi ja ilmumiskoht, ilmumisaeg), tiitellehe pöördel (eelkirje, autoriõiguse andmed, impressum, ISBN, ISSN või ISMN, soovi korral varasemad trükiandmed), millised andmed peavad olema teosel, mis ilmub sarjas või köidetena, kuidas toimida tõlkekirjanduse vormistamisel ja mitmekeelsete raamatute puhul ning milliseid andmeid silmas pidada konverentsikogumike või väitekirjade väljaandmisel. Kogu sellekohane info on üksikasjalikult ja rohkete näidetega kirjas ka standardis, mida saab standardikeskusest osta.

Teine pool ettekandest kätkes ISBNiga seotud uuendusi. Järgmisel aastal jõustub sundeksemplari seadus uus redaktsioon, milles nähakse kirjastustele ette kohustus loovutada lisaks füüsilistele teoste eksemplaridele ka raamatu trükifail. Sellega seoses hakatakse rahvusraamatukogu juures looma kirjastajate portaali. Selles saavad kirjastajad oma andmeid sisestada, muuta ja vaadata. Suvel alustatakse katsetamist ja sügisel on kõik kirjastused oodatud portaaliga liituma.

Rahvusvaheline kirjastuste register, mis on siiani olnud kättesaadav vaid kitsamale ringile, on nüüd avalik. See sunnib ISBNi keskuse töötajaid salastama seni registrile saadetud tundlikke andmeid. Töö selle kallal käib, uued registreerijad kantakse registrisse juba salastatud andmetega.

Oma ettekandes rõhutas Mai Valtna mitu korda lahkelt, et ISBN agentuur on alati valmis vastama kõikidele ISBNiga seotud küsimustele ja selgitama standardi nõudeid. ISBN agentuuri e-posti aadress on isbn@lib.ee ja telefon 630 7372.

Ülevaate koostas Helika Mäekivi