Hea kirjakeelne tekst on selge – ja loogiline. Üks lihtsaid ja kõigile kirjutajatele käepäraseid võimalusi oma tekstis lauseloogikat korras hoida on jälgida kõrvallause asukohta.   

Erialakirjanduses nimetatakse põimlause täpsustavaid kõrvallauseid relatiivlauseteks. Relatiivlause algab tavaliselt küsisõnaga, näiteks kes, mis, missugune, kuhu, kus, kust, millal, ja selle ette tuleb panna koma. Lihtne kirjakeelereegel ütleb: relatiivlause tuleb paigutada vahetult selle nimisõna järele, mille juurde ta kuulub. 

See inimene vedas meid alt, keda me olime usaldanud. → See inimene, keda me olime usaldanud, vedas meid alt. 

Kas vales kohas kõrvallause takistab tekstist arusaamist? Aus vastus: mõnikord, mitte alati. Suulises kõnes saame sõnu rõhutada niimoodi, et kuulaja saab mõttest aru. Kirjalikus tekstis samal viisil tooni anda ei ole võimalik, aga enamasti võib mõista, mida kirjutaja on öelda tahtnud … ainult et see võtab tõenäoliselt kauem aega kui selge ja loogilise lause puhul. Tekkivad seosed võivad aga välja kukkuda kentsakad ja kahemõttelised:

Jutt käib musta lehma sabast, kes talu taga karjamaal sõi.

Seal elas lehma peremees, kes andis 50 liitrit piima päevas.

Neil juhtudel on abi lause ümbersõnastamisest või õige põhisõna lisarõhutamisest:

→ Jutt käib selle musta lehma sabast, kes talu taga karjamaal sõi.

On tekste, mille lugejalt ei eeldata naerutuju – mõelgem näiteks kohtu- või muudele õigustekstidele, mis on tuntud pikkade ja keeruliste lausete poolest. Valesti „ehitatud“ lause reedab siis hoopis kirjutaja vähest tähelepanelikkust ja sisendab lugejale, et talle on lugemiseks antud mustand, läbimõtlemata tekst.

Patsiendil on õigus saada teenust kokkulepitud ajal ja turvalises keskkonnas, mis on tema terviseseisundi parandamiseks vajalik. 

Sõna mis läheb kokku sõnaga keskkond, kuid kirjutaja soovis selle tegelikult siduda sõnaga teenus. Siinsel juhul tasub kõrvallausest üldse loobuda:

→ Patsiendil on õigus saada oma terviseseisundi parandamiseks vajalikku teenust kokkulepitud ajal ja turvalises keskkonnas.

Kõrvallause paigutamisega seostub veel üks probleem: sageli lõhub see nimisõnafraasi, paiknedes põhisõna ja omastavalise täiendi vahel. Jutu mõte on küll selge, kuid sellist lauset on ebamugav lugeda.

See on tema vanaema, kes elab Virumaal, lehm. → See on tema Virumaal elava vanaema lehm.

Keeletoimetajate soovitusrubriik alustab uut hooaega heade soovidega: leidku sel aastal iga loom oma saba ja iga kõrvallause oma põhisõna!

Kirjutanud Hille Saluäär