Minetamise minetamisest
- 21.02.2024
Meie ümber on tohutul hulgal ametlikke ja vähem ametlikke tekste, millega korraldatakse või kirjeldatakse me igapäevaelu. Tavaliselt on sel puhul sõnumi edastajaks mõni asutus ja adressaadiks inimene. Mõlemad peaksid sõnumist samamoodi aru saama ja eriti hea oleks, kui see arusaamine saabuks suurema vaevata. Mõnikord juhtub aga, et sõnum ei jõua kohale, sest see on sõnastatud liiga keerukalt.
Üks nähtus, mis keerukust suurendab, on eeskätt ametlikumates tekstides laiutavad mine-lõpulised nimisõnad. Mõnikord laiutavad nad lausa nii hoolega, et nakatavad teksti nimisõnatõppe.
Helika Mäekivi on vihikus „Keerukast klaariks“ (lk 60) selgitanud, et niisugune tõbi tuleb kallale siis, kui lauses väljendatakse tegevust nii nimi- kui ka tegusõnaga, aga tegusõna on sealjuures kaotanud mõtte, st muutunud tühisõnaks. Nimisõnatõves lause on lohisev ja sellest arusaamine nõuab pingutust.
Kuidas seda tõbe ravida? Heaks arstimiks on sisukad tegusõnad.
Lapse lasteaia nimekirja kandmine ja nimekirjast kustutamine toimub lapsevanema avalduse alusel.
Alustuseks võiks jätta välja tühisõna toimub, mille järele vajadust ei ole. Seejärel võiks proovida teha mine-sõnadest taas tegusõnad:
Laps kantakse lasteaia nimekirja ja kustutatakse sealt lapsevanema avalduse alusel.
Nõnda ei kaota lause oma mõttes midagi, aga võidab lihtsuses.
Vahel juhtub, et mine-sõnadest tekib lausa uputus:
Jäätmevedajaga jäätmeveo lepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud jäätmeveoga.
Kui see tundus keeruline, siis võiks mõelda, mida me tegelikult tahame öelda. Vahest seda:
Jäätmevaldaja loetakse korraldatud jäätmeveoga liitunuks olenemata sellest, kas ta on jäätmeveolepingu sõlminud või mitte.
Kolmest mine-sõnast jäi alles üks. Ametlikkus ei kao, aga arusaamine muutub veidike hõlpsamaks.
Mõjutusmeetmeid rakendatakse turvalisust ohustavate olukordade tekkimise ennetamiseks.
Võte on jällegi sama: nimisõna tuleb teha tegusõnaks; lisaks tasub mõelda, kas iga sõna on selguse huvides ikka vajalik. Viskaks õige tekkimise välja?
Mõjutusmeetmeid rakendatakse selleks, et ennetada turvalisust ohustavaid olukordi.
Pahatihti ahvatleb mine-vorme kasutama sõna eesmärk:
Kohtumise eesmärk on info vahetamine ja koostöövõimaluste arutamine.
Tegusõnaga kõlaks aga hoopis loomulikumalt:
Kohtumise eesmärk on vahetada infot ja arutada koostöövõimalusi.
Teksti koostamisel võib tihtipeale olla abi empaatiast. Kui kujutleda end teksti lugejaks, lihast ja luust inimeseks, kellele üritame midagi öelda, siis ongi juba veidi lihtsam mõtet sõnastada.
Raamatute kahjustamise vältimiseks ei ole lugemissaalides lubatud söömine.
Päris inimesele enda ees ütleksime ilmselt umbes nii:
Lugemissaalides ei tohi süüa, sest see võib kahjustada raamatuid.
Ülepingutatult keerukas sõnastus näitab kirjutaja suhtumist. Nimisõnatõves tekst võib lugejale jätta mulje, et autor hoiab temaga distantsi, vaatab ülevalt alla või altkulmu, viibutab näppu. Kindlasti leidub tekste, kus seda ongi vaja, aga enamik kirjutajaid seda tõenäoliselt ei soovi. Kui hoiduda asjatust ja minetada „minetamine“, läheb sõnum lihtsamaks ja jõuab paremini pärale.
Kirjutanud Külli Pärtel
- Kategooriad:kantseliit, selge keel