Südasuvisel laupäeval, 15. juulil kogunes paarkümmend keeletoimetajate liidu liiget Lõuna-Eesti küngaste vahele Kääriku spordikeskusse järjekordsetele suvepäevadele.

Asjalike inimestena pole keeletoimetajad ilmaski oma kokkusaamistel piirdunud vaid lusti, lobisemise ja murumängudega, vaid ikka ühendanud meeldiva kasulikuga. Nii oli ka nüüdsetel suvepäevadel, mis olid järjekorras juba kümnendad.

Pärast sissejuhatavat lõunat haarati kohe härjal sarvist ja asuti tarkust taga nõudma. Selleks oli kohale palutud Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel, kes pidas maha intrigeeriva pealkirjaga koolituse „Kümme kohutavat keelekolli kommunikatsioonijuhtide õppes Tartu Ülikoolis“.

Meeleoluka tunni-pooleteise jooksul astusid üksteise järel publiku ette kõiksugused karvased ja sulelised: triviaaltont, promopuuk, suurtähesoerd, kirjaveakükloop, kantseliidi-Kerberos, tähendusetroll jne. Tuli tõdeda, et nad kõik on rohkem või vähem – võib-olla vahel veidi teise näo või nimega – tuttavad ka tarbetekstide toimetajale. Inimeseloom kipub ju kõigega harjuma ja seepärast oli väga kasulik Maria abiga hetkeks kollile otse silma sisse vaadata, teda õige nimega nimetada ja tema kavatsused läbi näha.

Pärast vaimuvirgutust tuli mõistagi hoolitseda ka füüsise eest ja nüüd seadsime sammud Kääriku kandi kuppelmaastiku käänulistele kruusateedele. Väikesel matkal (mis istuva tööga harjunud inimesele võis liigituda ka mõõdukalt pingutust nõudvaks) vedas meid eest liidu liige Hille Saluäär, kes oli ette valmistanud mitu kohalike kultuurilugudega rikastatud jutu- ja laulupeatust.

Tasa ja targu nagu väike kirju ussike lookles suvepäevaliste rivi mööda külavaheteid, ikka künkast üles ja jälle alla, õhus heljumas parmude, mesilaste ja keeletoimetajate lakkamatu sumin. Vahepeal tegi mõni põike vaarikarägastikku, et magus mari põske pista, ja aeg-ajalt kogunes vandersellide pundar heinalõhnasele teeservale, et kuulata Hille paigalugusid ning laulda „Õrna ööbikut“ ja „Kartuliõit“.

Võib arvata, et rohkem kui üht kohalviibinut jäid veel nädalateks kummitama need Juhan Viidingu sõnad ja viisijupp, mis sündis kunagi just sealsamas matkatee läheduses, ühes ajahambast puretud talukohas:

Kartuliõis, kartuliõis
ja ülepannikoogid pruunis võis …

Üles Harimäele jõudes ei tahtnud entusiasm raugeda ja tublimad rühkisid veel kõrgemale, vaatetorni, kus hõbehääled võtsid kas siis suure imetluse pärast või julgustuseks veel kord laulu üles.

Harimäel liitus matkajatega arheoloog Ulla Kadakas, kes jutustas lugusid oma esiisade maadel asuvast Sangaste linnamäest ja muutuvatest maastikest selle ümber, tuletades meile meelde kultuurijälgede, pärimuse ja mäletamise tähtsust. Täpiks i peal sai lõpp-peatus väärika, aga keeruka ajalooga Endu talus, kus lahke pererahvas – s.t Hille ja Ulla oma peredega – võõrustas meid rabarberimorsi, jahutava tiigivee, väikeste ajaloopalakeste ja lummavate vaadetega.

Tagasi Käärikul, pesti matkatolm maha õhtuses saunas ja järvevees ning juttu jagus hiliste tundideni.

Pühapäeva hommikul asusime pärast hommikusööki mängima meelelahutusmängu koos seiklusfirmaga 360 Kraadi. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda päris veider näha väikseid inimrühmi, tahvel käes, pealtnäha sihitult Kääriku nõlvade vahel ekslemas, ülesannete lahenduseni jõudes võidurõõmsalt hüüatamas ja siis kiirel sammul edasi liikumas. Kaks tundi läks kui lennates, meeleolu oli ülev ja lõpuks uuesti kokku saades ei tahtnud sumin vaibuda.

Seejärel tuligi aga asuda kotte pakkima ja hüvasti jätma. Vaatamata lahkumiskurbusele olime rahulolevad ja rõõmsad ning tänulikud ürituse peakorraldajale Ülle Sihverile, kes tegi kõik selleks, et võisime end kahe päeva jooksul üksteise seltsis nii mõnusalt tunda.

Valiku pilte leiad galeriist.