Keeletoimetajate liidu kuues toimetajaseminar peeti 30. oktoobril 2015 Tartus ülikooli peahoones. Esinema olid kutsutud Vikerkaare toimetaja, kirjandusteadlane ja tõlkija Kajar Pruul ning Vikerkaare keeletoimetaja ja tõlkija Triinu Pakk.

Kajar Pruul alustas sellest, kuidas tal tuleb olla tekstidega töötades korraga mitmes ametis – nii toimetaja, sisutoimetaja, keeletoimetaja kui ka korrektor. See muudab inimese sageli väikeseks manipulaatoriks, sest selle töö juures tuleb alati inimesest lähtuda ja sellekohaselt käituda.

Ta selgitas kujundlikult, milline on toimetaja töö. Toimetaja on otsekui kujur, kes võib enda ees olevast kivirahnust välja toksida jänese või orava, olenevalt sellest, mida autor on mõelnud. Vahel piisab töö valmimiseks paarist toksatusest, vahel tuleb aga rohkem vaeva näha. Ohtlik on ilukirjandustoimetaja ameti juures see, kui autor on kujutanud tibu, aga toimetaja arvates oleks kotka väljatoksimine palju huvitavam ja ka sobivam. Sel juhul palju peab toimetaja seadma endale piirid ega tohi sellele teele minna. Algajate autorite juures võib kogenud toimetaja teha ehk pedagoogilisel eesmärgil erandi, kuid selline ümberkirjutamine ei tohiks juhtuda ühe autori kohta üle ühe korra.

Seejärel oli põgusalt juttu ka tänapäeva ilukirjandusteksti liikidest. Sageli satub toimetaja tavapäratu stiili otsa ja peab siis veidi mõtlema, enne kui tööle asub. Praegusel ajal võib ilukirjandus olla näiteks blogi kujul või sisaldada muid suulise kõne elemente. Sel juhul ei saa toimetaja tavapäraste reeglite järgi talitada.

Triinu Pakk kõneles nii tõlketeksti kui ka autoriteksti toimetamisest, lisaks ka tõlkimisest. Ta nentis, et nii tõlkimine kui ka toimetamine ei ole mitte niivõrd reeglite tundmine, kuivõrd kõhutundeküsimus. Sageli ei tegutse tõlkija ega toimetaja oma töös teadlikult, vaid just tunde järgi.

Nii tõlkimisel kui ka toimetamisel tuleb alati järgida autori stiili. Kui koolis õpetatakse meile, et pikemad laused tuleb alati lühemaks toimetada, siis kehtib see pigem tarbetekstide puhul. Ilukirjandustekstis ei saa autori lauseid kärpida, vaid tuleb jääda samade pikkusühikute juurde.

Sageli ei ole võimalik mõnda originaalkeele huvitavat kujundit nii elegantselt edasi anda, kui autor seda teinud on. Ilukirjandustekstis on võimalik korvata see mõnes teises kohas, kus eesti keeles leidub mõni täpselt sobiv ja põnev kujund, mida ehk originaalkeeles ei olegi.

Triinu Pakk rõhutas autori või tõlkija ja toimetaja koostöö olulisust. Ühisarutelu määrab teksti kvaliteedi ja kindlasti tuleks tekstiga töötamisel koostööd teha.
Mõlema esineja ettekanne jäi küllalt põgusaks ja suurem osa seminarist läks küsimustele ja vastustele. Ehkki seegi oli põnev ja huvitav, oleks olnud veel meeliköitvam kuulda nii huvitavatelt esinejatelt veel rohkem nende enda mõtteid ilukirjanduse toimetamisest.

Ülevaate koostas Helika Mäekivi