Sõnapaarid kõrge/madal ja suur/väike on segadust tekitanud aastakümneid. Uno Liivaku kirjutas seda nähtust kirjeldades juba 1990. aastal tabavalt, kuidas vene keel närib keelekeha küljest ühe tüki teise järel, sest inimestel on tekkinud alateadlik veendumus, et vene ja eesti keel on sünkroonsed.

Täpselt ei tea, kui palju sellest keelekehast tollal järele jäi, ent nüüd kipub selle kallale inglise keel – meie valvsust uinutab laia kasutusega high, mis võib tähendada nii suurt kui ka kõrget ning tekitab tunde, et ka eesti keeles võiks kõike kirjeldada kui kõrget.

Kõrge ja suure vahe sai juba ammu kokku võetud nii: kõik tasemed on kõrged või madalad ja muutudes järelikult tõusevad ja langevad, igasugused mahud ja hulgad on aga suured või väikesed ja muutudes järelikult suurenevad ja vähenevad.

Vaatame seda mõne näite varal lähemalt.

Kõige tavapärasemas tähenduses mõõdab kõrge millegi püstisuunalist ulatust: kõrge mägi, müür või maja. Kõrge näitab ka kõrgel olemist: kõrge lagi, kõrged pilved.

Ja nagu mainitud, võivad kõik tasemed – näiteks elatus-, teenindus-, arengu- või kultuuritase – olla kõrged ja madalad ning tõusta ja langeda.

Palavik ja temperatuur võivad olla kõrged ja võivad seega tõusta ja langeda.

Tihti võime lugeda toodetest, millel on kõrge kvaliteet. Kvaliteet võib eesti keeles ikkagi olla hea või halb.  Kõrgekvaliteediline on lihtsalt kvaliteetne.

Teinekord aga tuleb meil teha midagi, mis on kõrge prioriteediga (ingl high priority) – tegemist on toortõlkega ja palju loomulikum on sõnastada see eesti keeles hoopis ümber: miski on väga oluline, kõige tähtsam, üks põhiküsimusi jpm. Valikuid on tegelikult ju palju.

Tihtipeale olekski eesti keeles kõige loomulikum lause ümber sõnastada. Näiteks raadiojaama kuulatavus on kõrge asemel on palju loomulikum öelda, et raadiojaamal on palju kuulajaid. Veel üks näide: haigestumine on kaks korda kõrgem vs. haigestutakse kaks korda sagedamini.

Samuti ei ole kvalifikatsioon kõrge, vaid pigem näiteks hea. Ja kvalifikatsiooni tõstmise asemel võib hoopis kutseoskust täiendada.

Vahel aga kuuleme, et kellegi moraal on kõrge. Loomulikum oleks öelda näiteks, et vaim on hea või tugev.

Koolide kõrgete tulemuste asemel võiksid olla näiteks head, tublid või tugevad tulemused.

Aeg-ajalt loeme kellegi madalast keeleoskusest. Sel juhul võiks keeleoskus pigem olla kehv.

Kõrgendama on üks neid sõnu, mida kasutatakse tihtipeale valesti. ÕS-i järgi tähendab see ’kõrge(ma)ks tegema, tõstma, ka nt taset’. Tihti kuuleme aga, et kellelgi on kõrgendatud huvid, kõrgendatud meeleolu jmt. Huvi võiks pigem olla suur ja meeleolu ülev.

Näitaja, mis kasvab või kahaneb (arv, hulk, maht, kogus jm), on suur või väike, toodang kui ’toodetu hulk’ pigem suureneb ja väheneb.

Haigestumus, sündimus ja suremus (juhtude sagedusena ajaühikus) pigem suurenevad, sest statistiline sagedus on pigem suur kui kõrge.

Saak on suur, rohke või rikkalik.

Samal teemal on kirjutanud peale Uno Liivaku ka näiteks Maire Raadik, Helika Mäekivi (lk 61 jj) ja Airi Kapanen.

Loodan väga, et mõnigi neist näidetest kellelegi kasulik on. Soovin meie kõigi, ka iseenda kohati uinutatud keelemeelele rohkem ärksust, et oskaksime eesti keele mitmekesisust hoida ning ikka ilusaid ja selgeid omakeelseid valikuid teha.

Kirjutanud Nele Otto-Luts