Kirjandusfestivalil Head Read tutvustati Kristina Sabaliauskaitėt kohtumisele tulnutele – eesti keeles – kui leedu kunstiajaloolast, ajakirjanikku ja autorit. Midagi oleks nagu valesti? Kui keegi näiteks ütleks, et Oskar Luts oli eesti apteeker ja autor, tahaks kohe küsida: mille autor? Samamoodi tundub loomulik rääkida kirjanikupalgast, mitte autoripalgast.

Peame taas tõdema, et kohtumise sisse juhatanud eesti keele rääkijat oli arvatavasti mõjutanud inglise keel. Sõnade autor ja author tähendusväljad erinevad: sedapuhku on eestikeelse sõna tähendusväli ingliskeelse omast tunduvalt laiem. 

Inglise keeles märgib author üksnes kirjutatud teose autorit.

Eesti keeles võib autor olla kirjutatud teosel, aga võib olla ka muusika-, kujutava kunsti, arhitektuuri- vm teosel. EKSS: autor ’artikli, raamatu vms. kirjutaja, kirjandus- v. kunstiteose looja; leiutise, projekti vms. tegija’. Romaani, näidendi, poeemi autor. Kirjutise, artikli, õpiku, sõnaraamatu autor. [—] Laulu teksti, viisi, muusika autor. Maali, illustratsioonide, mälestussamba autor. Tallinna laululava autorid. [—] Värava, korvi autor.

Kuna inglise keeles tähistab author üksnes kirjutatud teose loojat, sobib eestikeelseks tõlkevasteks sageli (kuigi mitte alati) hoopis kirjanik, mitte autor. Nii ka seekord. Kristina Sabaliauskaitėt olnuks loomulik tutvustada kui kunstiajaloolast, ajakirjanikku ja kirjanikku.

Kust me teame, et sõna author tähendus on tunduvalt kitsam kui sõnal autor? Sest me oskame piisavalt hästi inglise keelt. Siin passib hästi tsiteerida tänavu siitilmast lahkunud Heido Otsa, kes toimetaja nelja tähtsa omaduse seas nimetas ühena keelte tundmist: „.. keeli tuleb omandada piisava tervikuna, ei maksa neid õppida latvu katkudes. Viimasel juhul jäävad need pooltuttavaks ja salapäraseks ning jõusse astub igiammu, ligi 2000 aastat tagasi kirjamees Tacituse märgatud mõjur omne ignotum pro magnifico. Nojah, kui ’kõik tundmatu on võluv’, siis omane ja tuttav näib selle taustal argipäevase, igava, ilmetu ja keele puhul väljendusvaesena, mida tuleb värske ja võõra ainesega ohtralt vürtsitada. [—] Kui aga keeled on kogu oma võlu ja omapäraga, kuid ka kõigi puuduste ja lünkadega korralikult ära õpitud, kaob võõra hüpnotiseeriv salapära iseenesest.“ 

Kirjutanud Mari Koik