2014. aasta 9. augusti lõuna paiku saabus Soomaa külastuskeskusesse 13 terava silma ja tundliku kõrvaga inimest Tallinnast, Tartust, Elvast ja Türilt. Algamas oli keeletoimetajate liidu suvepäev, mille juhatas sisse suveseminar keeletoimetajast kui heast suhtlejast. Seminari juhtis suhtlemistreener-koolitaja Kaie Jõeveer, kelle öeldust jäi kõlama mõte, et teadlikkus iseendast tagab edu. Seminari teema võimaldanuks pikemat koolituspäeva, kuid ka paari tunni sisse mahtus tutvumisring, sisukas arutelu, palju häid näiteid. Kui tahvlile sai koos mõeldes kirja 15 oskusliku suhtleja omadust, siis vähemalt sama palju olukordi igapäevatööst oskasid osavõtjad sinna juurde rääkida.

Koolitusringis tekkis lektorit kuulates küsimusi. Kas ja kui palju on keeletoimetaja nõus oma rolli piire nihutama? Kuidas saab keeletoimetaja kindlustada endale hea suhtlemisega piisavalt tööaega? Milliseid võimalusi avab oskuslik suhtlemine? Kuidas balansseerida otse-, telefoni- ja meilisuhtluse vahel nii, et keeletoimetaja aeg ja töötulemus jääksid parima kvaliteediga? Arutelu käigus leiti vastuseid või hoopis laiendati küsimusi.

Kui püüda suveseminari iseloomustada oskusliku suhtleja omaduste kaudu, siis

• oli piisavalt häid kuulajaid;

• püsis positiivne hoiak kaaslaste suhtes;

• oldi avatud kõigi osalejate erinevustele;

• otsiti sihipäraselt vastuseid;

• oldi 100% mõtetega kohal;

• jätkus kõigil paindlikkust vajadusel vihma tõttu koolituspäeva plaane muuta;

• oli vastastikku kogemusi vahetades õhus empaatiat;

• jäid kõik seminaril osalejad iseendaks;

• olid kaks mõttetundi eesmärgipärased;

• jagus mõnusat huumorit nii seminarile kui ka lõunapausi;

• koondus sallivuse mõte keeletoimetajat ümbritsevaile inimestele;

• sai iga osaleja mitmel korral võimaluse seminari juhtida;

• tajusid kõik, et seminari õhkkond oli väga hea.

Pärast seminari kinnitasid osalised keha maitsva mulgipudru, keefiri, koogi ja morsiga. Tugeva kõhutäie järel näis olevat hea mõte võtta ette üks vahva matk. Et vihm oli just järele jäänud, otsustatigi minna põnevale Koprarajale. Laudtee juhtis suvepäevalised vihmamärja metsa sisse, kulgedes mitmekesise taimestiku ja kõrgete puude vahelt jõeni, loogeldes seejärel väikeste kõrvalepõigetega mööda jõeäärt, eemaldudes sellest seejärel sügavamale metsa ja lõppedes ootamatult samas kohas, kus alustati. Tee peal oli võimalik mitmes kohas näha eri aastate kõrgeimat veetaset, mis kõikus peaaegu kahe meetri jagu.

Metsast välja astudes võttis matkalisi vastu soe päike. Olemine ja meeleolu oli nii mõnus, et kuidagi ei tahtnud veel koduteele asuda. Seepärast võeti veel majaesistel pinkidel mõneks ajaks istet. Lobiseti sellest ja teisest, põhiteemaks ikka keeletoimetaja töö koos selle eripäradega. Arutati ka seda, et tehtud ürituste kohta võiks ilmuda kodulehel kroonika, et ka liiduvälistel keelehuvilistel oleks võimalus näha, millega liit tegeleb. Leiti, et liidul võiks olla kroonikute toimkond, mille liikmed võiksid vaheldumisi erinevaid üritusi kajastada. Siit ka üleskutse – kes tunneb, et tahaks sellist tööd teha, andku endast liidu listis või Eglele teada.

Võib öelda, et keeletoimetajate liidu esimene suvepäev õnnestus enneolematult hästi. Loodetavasti sünnib sellest tugev traditsioon, mida oodatakse ja nauditakse.

Ülevaate koostasid Triin Toome-Hosman ja Helika Mäekivi