23. ja 24. juulil toimusid Haapsalu lähistel Altmõisas juba üheksandad keeletoimetajate suvepäevad (muidugi, kelle jaoks üheksandad, kelle jaoks esimesed). Minu teekond algas Tartust vanast heast Vanemuise alumisest parklast. Seejärel peatusime Tallinnas, et ka pealinlased kenasti kohale saaksid. Viimaks jõudsime pärast lõputuna näivat istumist kohale.

Altmõisa on kodune, pealtnäha küll suur, ent siiski väike ja mõnus. Kahtlemata aitas kodutundele kaasa maitsev lõunasöök, mida kohe saabudes pakuti. Ehkki pärast pikka bussis loksumist ja mõnusat kehakinnitust oleks tahtnud hoopis väikese siesta teha, tuli vaim valmis panna loenguks, mida pidas karismaatiline ja vaimukas Tauri Tallermaa.

Tauri rääkis meile ajust ja selle kujunemisest ning selgitas, miks me kontrollime ukse lukustamist kolm korda ja siis tuleme veel kord poole tee pealt tagasi, et veenduda – see sai tõepoolest lukku. Juttu tuli keskendumisraskustest ja tähelepanu hajumisest. Keeletoimetaja jaoks oli mitu halba uudist. Tuleb välja, et aju suudabki keskenduda päevas umbes kolm tundi (ja sedagi mitte järjest), nii et kaheksatunnine tööpäev, mil tuleb tekstile kogu aeg keskenduda, on juba eos hukule määratud. Samuti mõjub ajule halvasti istumine (aeg investeerida istumispalli) ja vähene (reaalne) suhtlemine inimeste vahel (mitte vaid tekstiga). Hea uudis oli aga see, et 8–14aastasena on kõige parem tuupida ja see on just see aeg, kui õpitakse korrutustabelit, luuletusi ja õigekirjareegleid. Hiljem areneb aga seostamis- ja analüüsivõime.

Pärast väikest pausi ja loengu teist poolt oli käes õhtusöögi kord, mis oli taas imeline. Tore oli ka see, et tegime tervitusringi. Ma pole nende suur fänn kunagi olnud, see muudab kuidagi kohmetuks, kui kõik otsa vaatavad. Küll aga vähenes võõrastamine … pisut, kuni sain aru, et kõigil on üsna suur kogemus ja nad ongi toimetajad! Nende hulka kuulus ka bussijuht, kes „toimetas [m]eid kõiki siia ja toimeta[b] tagasi ka“. Oli näha, et ta polnud suu peale kukkunud, mis pani mõtlema, et tema tekste võiks olla lust toimetada.

Pärast sööki ootas saun: kes käis leili võtmas, kes rääkis eesruumis keeletoimetamise uuest õpikust. Kuna mingi hetk läks kitsaks, kolis vestlusring üles saali, kuhu saunalised järjest juurde tilkuma hakkasid. Jutustatud sai nii autoriga suhtlemisest, koolonitest pealkirjades, keelekorraldusest, keelenõuvakast (õigemini selle kadumisest), korpustest, tõlkimisest, koduaedadest, moosikeetmisest, koertest ja paljust muust. Ja just siis, kui tekkis tahtmine juba kohe-kohe magama minna, sain aru, et on nii tore seltskond, kus võeti käsile järgmine maailma kõige põnevam teema – ja nii mitu tundi järjest.

Ehkki väljas oli soe, siis ilmaisa meid just ei hoidnud. Pühapäevale plaanitud linnuvaatlusretke jaoks hoitud tuju morjendas mõneti vihmasabin. Isiklikult pole ma just suur ornitoloog, see-eest giidi entusiasm korvas meie passiivsuse küllaga ja tekitas tõsist huvi. Nii vastas ta vihma all bussis kolmveerand tundi lõppematutele küsimustele. Tagasi jõudes ootas taas tõeliselt hõrk lõunasöök ja siis oligi aeg koduteele sättida. Tegime veel viimase peatuse Haeskas, kus soovijad said kõndida linnuvaatlustornini või õues jalgu sirutada. Mõni meist jäi bussi, kus sai tegeletud nii sõnamänguga (tühja neist teadustöödest! Sõnamängu käigus selgus, et eesti keeles lõppeb (liiga) suur hulk omadussõnu e-tähega, ent sellega algavad neist vähesed …) kui ka bussijoogaga. 

Lõpuks jõudsime Tartu. Et viimase paari aasta pandeemia ja muud kohustused pole võimaldanud välisreise teha, siis usun, et kolmetunnine bussisõit läheb ühe korraliku (välis)reisi alla küll.

Tänan kõiki suvepäevade eest ja loodan, et kohtume veel! 

* Faktitäpsus võib kannatada, aga palju tähtsam ongi ju jäänud mälestus.

Koostanud Karet Eesmäe