Keeletoimetajate liidu 13. seminar
- 04.05.2019
Seekordne seminar toimus 4. mail 2019. a, koristustalgutega „Teeme ära“ samal päeval. Aga eks ole keeletoimetaminegi puhastustöö – keelepuhastustöö.
Seekordne seminar oli eriti pidulik. Esiteks saab keeletoimetaja amet Eestis novembris 90-aastaseks. Teiseks oli tänavune veebruar keeletoimetamiskuu, mai terminoloogiakuu ja kogu 2019. aasta tervikuna pühendatud eesti keelele. Nii et seda kõike oli paslik tähistada tordisöömisega.
Seminari esimeses pooles andis Ann Siiman ülevaate keeletoimetamistalgutest. Teine pool oli pühendatud keeletoimetaja elukutse minevikule, olevikule ja tulevikule, millest rääkisid Reet Kasik, Reili Argus ja Marek Dreving.
3000 ARTIKLIT OOTAVAD VEEL TOIMETAMIST
II keeletoimetamistalgud toimusid ajavahemikus 1.12.2018–14.3.2019, korraldajad olid Tartu Ülikool (Miljon+), Eesti Keeletoimetajate Liit ja MTÜ Wikimedia Eesti. Talgutel osales 17 keelehuvilist, põhiliselt üliõpilased. Toimetati 474 artiklit, ühe inimese toimetatud artiklite hulk jäi vahemikku 1–44.
Žürii (Reet Hendrikson, Katrin Naber, Krista Kerge, Ann Siiman, Sirli Zupping ja Teele Vaalma) otsustas kohad jagada järgmiselt:
I koht Svea Tarkin
II koht Merily Šmidt
III koht Liina Kahu
2000-eurose auhinnafondi pani välja Tartu Hansa Rotary Klubi. Klubi esindaja Sirje Ginter ütles, et on suur rõõm olla kaasatud. „Meeldib ju kõigile kaunis eesti keel, me armastame seda ja hoiame tulevikule paljudeks aastateks.“
Võitjate sõnul olid artiklid keeleliselt väga erinevad: ladusa sõnastusega kirjatükkide kõrval oli selliseid, kus tuli igas lauses midagi muuta. Peamiselt pidi kohendama pikki lohisevaid lauseid ning kokku- ja lahkukirjutamisvigu, leiti ka tõlkevigu. Toimetajaid üllatas, kui palju on põhjalikke artikleid, ja see, et kasutajad kipuvad vaidlema keelereeglite üle. Kuna Vikipeediat kasutatakse järjest rohkem, oli hea anda panus selle kohendamisse.
Žürii arvates sunnib Vikipeedia keeletoimetamine endas kahtlema, et midagi valeks ei parandaks ega teeks tarbetuid muudatusi.
Ann Siimani sõnul on toimetatud juba üle 1200 Vikipeedia artikli. Toimetamist ootab veel 3000 artiklit, nii et kõik on oodatud kaasa lööma.
KEELETOIMETAMISE MINEVIK
Eesti keeletoimetamise mineviku kohta on eri allikates vähe teavet. Kättesaadava materjali põhjal oli Reet Kasik jaganud mineviku kolme perioodi: I vabariigi aeg, Nõukogude aeg ja taasiseseisvunud Eesti aeg. Oma ettekandes keskendus esineja neist kahele esimesele.
Avalikku keelekasutust hakkas esimesena analüüsima Emakeele Selts. Näiteks kirjutas Elmar Elisto Eesti Kirjanduses 1927. aastal, et ajaleht avaldab lugeja keelekasutusele suuremat mõju kui kirjandus, mille keel on märksa ebaühtlasem. Kui näiteks 1923. aastal oli vaid 18% luulest kirjakeeles, siis 1938. a juba 68%. Proosa puhul oli osakaal vastavalt 50% ja 100%.
1929. aastal leidis Valter Tauli, et kokku- ja lahkukirjutamine ning suure ja väikese algustähe kasutamine on järjekindlusetu. Eelkorrektuuri puudumine oli probleem. Ajalehejuhid olid seisukohal, et korrektoritel pole õigust parandada peremehe keelt. Sellegipoolest tegi Emakeele Selts sama aasta 29. novembril otsuse keeletoimetaja ameti loomise kohta.
1930ndatel hakkas eelkontroll levima ja keel ühtlustuma. Siiski pole sellest ajast ühtegi korrektorit nimepidi teada. Ju tegid seda tööd tudengineiud.
Ajakirjad ja kirjastused olid sel ajal toimetaja nägu. Eesti Kirjanduses valvas J. V. Veski, et keel oleks korras, ja luges seetõttu korrektuuri ise. Looming oli märksa vabama joonega ning kirjastus Olion oli 1930ndatel nii moodne, et seal töötas keeletoimetajana J. Aavik.
1950ndatel, pärast Stalini surma, hakati keelele veel suuremat tähelepanu pöörama. Vene keele mõju oli suur: vene keelest tõlgiti palju ja ajakirjanikke koolitati parteikoolides. Et vene keelest eesti keelde tõlgitud tekst vastaks keelenormidele, oli vaja keeletoimetajat ja korrektorit. Ka ilukirjanduses hakati rakendama keeletoimetamist, üle toimetati ka uustrükid.
Arvestatav pööre toimus 1958. a, kui Eesti NSV Ajakirjanike Liidu juurde loodi keele- ja tõlkesektsioon, kuhu kuulusid teiste hulgas Henno Meriste ja Helju Vals. Kuna vene keele mõjust ei saanud avalikult rääkida, räägiti kantseliidist, stampväljenditest jms ning pakuti välja ajakohaseid keelendeid, et kaotada puine ja õõnes keelekasutus.
1960.–1970. aastatel arutati keeleküsimusi ka Sirbis, Edasis ja Nõukogude Õpetajas. Sirbis ilmusid iga nädal keeleveerud. Aktiivsed keeletoimetajad (Henno Meriste, Uno Liivaku, Helju Vals, Henn Saari, Ester Kindlam) said tuntuks, aastatel 1969–1999 oli Henn Saaril raadios keeleminutite saade.
Keeletoimetaja kutseõppe alguseks võib pidadagi 1960ndaid: 1966. a ilmus Lembit Abo õpik „Käsikiri ja korrektuur“ ja 1968. a pidas Ellen Uuspõld eesti filoloogidele eriseminari korrektuurist.
KEELETOIMETAMISE OLEVIK
Reili Argus rääkis keeletoimetamise õpetamisest Tallinna Ülikoolis ja tänapäeva keeletoimetaja tööst.
Kuna keeleteadushuvilisi oli vähe, on keeleteaduse ja keeletoimetamise õppesuund kokku pandud. Õppekava on tõlkekeskne, järgmisel aastal lisandub masintõlge. Ent sellegipoolest on keeletoimetaja eriala toimiv ja tulemusrikas.
Keeletoimetamise magistriõppe üliõpilaste tase on üsna ebaühtlane, osalt seetõttu, et ⅔ neist on pärit muudelt erialadelt. Nad on innukad, ent nende õigekiri vajab toetamist ja nad ei valda lingvistilist sõnavara. Õppejõu seab see keerulisse olukorda ja edasijõudnumatele tuleb anda iseseisvat toimetamist, niikaua kui teised järele õpivad.
Reili Argus nimetas veel üht uut nähtust – ülikooli on jõudnud esimene nutipõlvkond ja nende keelekasutus ja suhtumine on teistsugune kui varem. Nad on siirad ega häbene midagi küsida. Nende hulgas on idealiste, kes arvavad, et just nemad päästavad eesti keele. Nende lõputööd on läinud huvitavamaks ja käsitletavad valdkonnad laiemaks. Teisalt torkavad silma kesisem õigekirjaoskus, verbita laused, lihtsad konstruktsioonid. ⅔ lõpetanutest töötab vabakutselisena põhitöö kõrvalt. Osa töötab ajakirjanduses, küllalt paljud jätkavad doktoriõppes.
Tänapäeva toimetaja töös on palju suhtlust nii autori kui ka kliendiga ning alati tuleb olla valmis parandusi põhjendama. Toimetaja peab hakkama saama nii sellega, et tõlkija ootab tekstilt täpsust, kui ka sellega, et autor on paranduste suhtes tundlik, sest tekst on osa temast. Vaidlevale ametnikule tuleb meelde tuletada, et on vaja järgida kirjakeele normi, juristile peab oskama lahti seletada, kuidas on võimalik lauset kolmel moel mõista.
Mõtlemapaneva näite tõi Reili Argus ka keeletoimetaja tasu kohta: keskmine keeletoimetaja töötab kogu päeva, et maksta torumehele tunnise töö eest. Kahjuks ei ole keeletoimetamine nii hädavajalik kui veeuputuse likvideerimine ja kui üks keeletoimetaja kehva tasu tõttu tööst loobub, teeb teine selle ikkagi ära.
KEELETOIMETAMISE TULEVIK
Marek Dreving rääkis kirjalikust tõlkest ja selle toimetamisest Euroopa Parlamendis. Oma ettekandes püüdis ta aimata ka tulevikusuundumusi.
Kuna Euroopa Parlamendis eraldi eesti keele toimetajaid pole, kuulub tõlke toimetamine tõlkijate tööülesannete hulka. See paneb tõlkijatele kohustuse end keeleasjadega kursis hoida.
Tõlkemälu kasutamine teeb töö kiireks: sel moel jõuab tõlkida kuni 40 lehekülge päevas. Varjukülg on see, et tõlgitakse segmentidena ja terviku asemel näeb tõlkija pusletükikesi.
Uuenduslik suund on tõlgete tegemine XML-vormingus. See on infotehnoloogiliselt otstarbekas, ent tõlkija seisukohalt keerukas lahendus. Selle miinus on see, et tõlkija näeb kogu teksti üksteisele järgnevate lausetena ja ta ei pruugi aru saada, kus on tegelikus tekstis loetelud, tabelid, põhi- ja alapealkirjad jms. Seega on iksemmellistumine kutsunud esile küllalt suure pahameele tõlkijates ja pannud neid IT-arendajatega sõdima. Seepärast on XML-vormingu tulevik veel lahtine.
Kuna info maht on piiramatu, tuleb edaspidi hakata otsustama, mida ja kui palju teise keelde ümber panna, sest kõike tõlkida ja toimetada ei ole võimalik ega mõttekas. Kui näiteks tõlkesse tuli 50-leheküljeline tekst Küprose pagulaskeskustes käimisest, siis ei nähtud väikese lugejaskonna tõttu mõtet seda toimetada. Kas me oleme aga nõus sellega, et kehvema kvaliteediga tekstid jäävad ringlema?
Euroopa Komisjonis on oma masintõlge. Esimene versioon loodi sõnaraamatuid ja keelereegleid sisestades, kuid sellega ei jäädud rahule.
Umbes poolteist aastat tagasi mindi üle neurotõlkele. Selle iseõppiva tehisintellektiga saadud tulemused on hämmastavad, tõlkevasted on korrektsed, õigete käändelõppudega eesti keeles. Ent kui ühest küljest kiirendab selline masintõlge tõlkimist, siis teisest küljest suureneb teksti ülevaataja tähtsus, sest esmapilgul korrektses lauses võib olla tõlkeviga, mis peitub mõnes väikeses nüansis. Samuti hakkab masin ise mingi loogika järgi talle tundmatuid sõnu tõlkima ja vahel võib tulemuseks olla ka eesti keeles tundmatu sõna. Marek tõi rohkelt näiteid, mida tark neurotõlge on suuteline tegema ja kuidas sünnivad vead.
Seminari lõpuks moodustus kõikidest ettekannetest ühtne tervikkäsitlus keeletoimetaja tööst. Oli, mida meenutada, mida praegu arvesse võtta ja mida pidada silmas tulevikus.
Ülevaate koostas Riina Kasser