„Kõige lakoonilisem töökäsk keeletoimetajale on selline: „Pärast toimetamist on tekstis õiged sõnad õiges vormis, õiges järjekorras ja õiges sisulises seoses; midagi ei tohi olla puudu ja midagi ei tohi olla üle.“ Õiged sõnad hõlmavad nii õige tähenduse kui ka stiilivarjundi probleeme, õiged vormid loomulikult kirjapilti, aga ka näiteks öeldise aega või sõltuva nimisõna käänet, õige järjekord toetab vana info uuega seostamist.“ Nii võttis keeletoimetajate tööülesande elegantselt ja tabavalt kokku keeletoimetajate õppejõud Katrin Kern 2012. aastal Keelehooldekeskuse vihikus „Nõuandeid toimetajale“.

Nüüd, tosin aastat hiljem, tekitab sõna „õige“ muidugi üldrahvalikku ärevust, sest vahepeal on mõned mõõdupuud kõmmeldunud ja lakmused lahtunud. Elame ju tõejärgsel ajal, kus nagu laulusalmiski öeldud, võib-olla pahad on hoopis head.

Olgu selle tõe ja õigusega kuidas on, aga esitatud tsitaat käib toimetaja töölaual oleva teksti kohta. See võib olla tootepakend, kasutusjuhend, lepingupunkt, aruanne, pressiteade, pildiallkiri, arvamusartikkel, väitekiri või põhikooli matemaatikaõpik. Võib juhtuda, et ka luuletus. Õige sõna on õige selle konkreetse teksti konkreetses lauses. Vale sõna – ja vale võib ta olla nii vormiliselt kui ka sisuliselt – ei anna autori mõtet edasi soovitud viisil, mistõttu tekib oht, et lugeja hakkab autorit kas rumalaks või tüütuks pidama ning loobub tema jutu kuulamisest-lugemisest.

Keeletoimetaja agenda on olla autori sõber. Keeletoimetaja aitab tal mõtte lugejateni viia nii vahetult ja vahedalt kui võimalik, rakendades autori teksti hüvanguks oma sõnateadmisi (näiteks: kõmmelduma tähendab ’kummi või kumerasse kuivama’), õigekirjaoskusi (näiteks: põimlause koma jaotab lause loogilisteks mõttejuppideks, mida lugejal on lihtne haarata), tekstikogemust (näiteks: selles valdkonnas või väljaandes on nii-ja-niisugused tavad) ning head maitset (näiteks: soovitan vältida mõnda segast klišeeväljendit). Olgem ausad, on juhtunud ka seda, et toimetaja saab enne, kui autor publiku ette astub, jälile mõnele piinlikule sisuveale. Aga sellistest asjadest hiljem vaikime.

Samal ajal on keeletoimetaja lugeja sõber. Ja me tunneme lugejat, sest me ise oleme lugejad. Me ei ole muud kui autori teksti esimesed lugejad. Kui meie ei saa tekstist aru, väsime ja tüdime sellest, võib seesama juhtuda ka järgmise lugejaga. Autori soovitud mõtet moonutamata saab tekstiga nii mõndagi teha, et see oleks ladusamalt loetav, kiiremini mõistetav ja teinekord ka esteetiliselt nauditavam.

Loomulikult teeb keeletoimetaja kõike eelöeldut autori või kliendiga läbi rääkides, talle oma mõttekäike ja eesmärke põhjendades ning tema nõusolekut ja heakskiitu taotledes. Rõõmus autor on hea klient, tuleb ise tagasi ja soovitab head teenust ka sõpradele-tuttavatele. Me teame lahke sõna võimu.

Keeletoimetaja agenda on vormilt ladus, sisult mõttekas ja tervikuna särav tekst.

Kirjutanud Hille Saluäär