Hommikul kontorisse saabuvad kolleegid tervitavad üksteist vaheldumisi väljenditega tere hommikut ja tere hommikust. Vahel jääb mõni nende kahe vormi üle juurdlema ja tõstatab küsimuse, kumb neist on sobivam.

Suulises kõnekeelses tekstis on paslikud mõlemad variandid, kirjakeelses tekstis või sõnavõtus on keelekorraldajad soovitanud valida tere hommikust. Samamoodi on tere õhtut! vabas suhtluses võimalik, ent asjalikus ja ametlikus kontekstis võiks eelistada väljendit tere õhtust!

Kirjakeele üks omadusi on süsteemsus, pürgimine väheste erandite poole. Ka tervituste puhul hõlbustab meeldejätmist teadmine, et olenemata kellaajast saab neid kõiki pruukida ühesuguses vormis: tere hommikust!, tere päevast!, tere pärastlõunast!, tere õhtust!

Põhjus, miks me esmapilgul sellist veidrat käänet tarvitame, tuleb ajaloost. Nimelt tervitasid vanad eestlased pikemalt, öeldes tere hommikust aega! ja tere õhtust aega! Et aga tervitussõnade ütlemist tuleb igal inimesel rohkesti ette, on viimane sõna aja jooksul lihtsalt ära kulunud. Ehk aitab see teadmine hõlpsamini süsteemset kirjakeelset varianti meeles hoida.

Kirjutanud Helika Mäekivi